Книги, похожие на «Ketlin Priilinn, Enne kui on hilja»

Kui ema kahtlastel asjaoludel ootamatult sureb, jääb Normaihuüksi maailma. Kogu elu on neid sugulussidemetest tihedamalt sidunud uskumatusaladus. Tänu looduse vingerpussile on Normat õnnistatud ja neetudüleloomulike võimetega, mis avalduvad eelkõige ebaloomulikult kiiresjuuksekasvus. Norma juuksed reageerivad väikseimalegi meeleolumuutusele ningema arvab, et enesekaitseks on nad võimelised kõigeks, ka mõrvaks. Kogu eluon Norma ema, Anita, teinud kõik, et saladust varjata ja kaitsta tütartohtliku tähelepanu eest. Pärast ema surma leiab Norma tõendeid, mis lasevadaimata, et Anita teadis tütre üleloomulike võimete põhjustest nii mõndagi,mida Norma ei teadnud. Norma otsustab välja selgitada, kes on süüdi ema surmas, ja läheb töölejuuksurisalongi, kus Anita enne surma töötas. Salongi omanikul on aga tüdrukupalkamiseks põhjus, mida Norma aimatagi ei oska. Selgub, et ilusate juustevarjus aetakse hoopis süngemat äri ning Norma satub pettusest ja paranoiastküllastunud maailma, mis sunnib teda võitlema oma elu ja vabaduse – ja tõeeest.Sofi Oksase „Norma“ on sünge perekonnadraama, kus reaalsus on uskumatumkui fantaasia.

Budapest, 1936. Peaminister Gyula Gömbös on surnud. Kogu linn on leinas. Isegiajakirjandust ei huvita, et Erzsébetváros´is leitakse ühe värava alt tüdruku surnukeha.Ainukesena saabub sündmuskohale ja hakkab asja uurima krimiuudiste ajakirjanik ZsigmondGordon, kuid kõik teed viivad tupikusse. See meest ei morjenda. Järgnevad niidiotsadhakkavad juhatama ülemistesse ühiskonnakihtidesse, korrumpeerunud poliitikute ja rikasteärimeeste maailma. Ja ka allapoole, prostituutide ja illegaalsete poksimatšide pimedatesseurgastesse. Gordonit kannustavad edasi uurima nii vaist kui ka huvi asja vastu. Mida rohkemteda hirmutatakse, seda kindlamalt rühib ta edasi. Teadmata keda usaldada või kui alatukeegi on, huvi tundmata, kelle huvisid ta riivab, viib teda edasi üllam eesmärk. Gordonsoovib vaid üht: leida üles noore neiu tapja Budapestist – sellest ühtaegu hiilgavast jaräpasest, vastuoludest kihavast patusest linnast.„Budapest noir“ on pesuehtne, klassikalise ülesehitusega, suurepärases keeles kirjapandud ajalooline kriminaalromaan, mis viib lugejad 1930-ndate Ungari pealinna Budapesti.Võime raamatut nimetada ka sotsiokriminaalromaaniks, sest autor maalib lisaks põnevalemõrvaloole detailiderohke pildi sõjaeelse Kesk-Euroopa suurlinna elust-olust. Romaan näitablähivaates nii elu hiilgust kui ka varjukülgi, peatänavate kohvikuid ja kõrvaltänavateillegaalseid poksisaale, kõigeks valmis olevaid ärimehi flirtimas natsionaalsotsialismiga javaeseid maatüdrukuid astumas suurlinna seksiturule. Õpime lausa kartograafilise täpsusegaliikuma endisaegses Budapestis, kuuleme trammide tilinat, tunneme sigaretisuitsu- jakohvilõhna, ning meie suhu jääb peategelase vanaisa keedetud mooside hapukas maitse.Sarja „Patune Budapest“ esimese osana on see romaan viimaste aastakümnete kõigepopulaarsem Ungari kriminaalromaan ning sellest on vändatud ka film. Raamat on olnud2edukas mujalgi maailmas, see on tõlgitud poola, hollandi, itaalia, saksa, prantsuse, inglise jasoome keelde ning autor sai 2018. aastal Soome Kriminaalromaani Seltsi auhinna.Vilmos Kondor on pseudonüüm, autor ei soovi avalikkusele oma tegelikku identiteetipaljastada. Ta ei osale Ungari kirjanduselus, annab harva intervjuusid ja ka siis ainult meiliteel, ning suhtleb kirjandusmaailmaga oma kirjastaja kaudu. Kõik, mida temast teame, onpärit tema raamatute kaanetekstidest: ta on õppinud Szegedis ja Pariisis, sai keemiainseneridiplomi, õpetab praegu matemaatikat ja füüsikat ühes Lääne-Ungari linnas ning elabväikeses külas koos oma kaksikutest tütarde, koera ja jahipistrikuga.

Valge majakas on juba sajandeid olnud tunnistajaks laevade ja meremeeste hukule kohas, mida on põlvest põlve nimetatud Põrgusügavikuks. Nüüd elab majakas üks eriskummalise saladusega mees.Malin mõistab, et Viggo Larssen on lapsepõlves kogenud nii mõndagi hirmsat – ja et ta sai juba lapsena teada midagi, mida keegi poleks mingil juhul pidanud teada saama. Saladus ähvardab ilmsiks tulla, samal ajal kui Malin üritab pääseda kohtadesse, kus keegi pole varem käinud: hämaratesse ruumidesse, kus mees majakast omal ajal koos ema ja vanavanemate ning kolme kollase kanaarilinnuga üles kasvas, „Väike prints” padja all.Aasta esimesel päeval kaob riigi kõige võimukam vana daam ja keegi ei oska seletada, mis juhtus. Päikeseaia vanadekodu toas aknalaual seisab tühi linnupuur – ent leskproua, kes on riigi peaministri ja justiitsministri ema, on kadunud ning teda otsitakse üle kogu riigi.„Mees majakas” on tugeva ühis-kondliku sõnumiga põnevik. See räägib isemoodi lastest, kes kasvavad oma eripäraga üles ega saa sellest iial päriselt lahti. Vaimudest ja surmast ning võimumeestest, ärigurudest ja meediastaaridest. Ning saladustest, mida üritatakse varjata nii iseendi kui ka teiste eest.

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika – psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda – kohati isegi lõbusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude üle. […] “Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?”Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib?Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure.“Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.”“Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?”“Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata.“Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib”“Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimu­haigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]

Vene kirjandusklassiku populaarne jutustus, mis nägi esmakordselt ilmavalgust 1860. aastal.