Книги, похожие на «Artur I. Erich, Enne äikest»

Kui Carita ema sureb, teatab tema võõrasisa oma kavatsusest naita ta vana ja julma lord Stilburyga. Neiu ainus võimalus on põgeneda. Pääsenud oma ratsu seljas põgenema, otsib ta kohta, kus ööbida. Ta näeb, kuidas üks võõras mees kukub hobuse seljast ja jääb teadvusetult lamama. Kohalikud talunikud, kes peavad neid meheks ja naiseks, aitavad neid. Kui võõras tuleb teadvusele, saab Carita teada, et ka mees põgeneb, et pääseda abiellumisest, mida talle peale sunnitakse…

Kuidas pälvida 20. sajandi naisena lausa viie suure riigi inimeste imetlus, austus ja armastus? Vastus on pealtnäha lihtne: ole uue aja Jeanne d’Arc!1912. aastal Uus-Meremaal sündinud mässumeelne Nancy Wake põgenes kuueteistkümneselt Austraaliast range ema juurest, elas mõnda aega omal käel New Yorgis, siis Londonis, siis ajakirjanikuna Pariisis. Leidis elukaaslaseks jõuka töösturi, kolis Marseillesse, sai tuntuks sealses kõrgseltskonnas. Kuid siis algas teine maailma­sõda. Ohtusid eirates ja abikaasa raha kasutades asus Nancy tegema koostööd vastupanuliikumisega: aitas päästa sõjavange, tegutses kullerina. Sakslased panid osavale vaenlasele, kes kõigist nende lõksudest pääses, hüüdnimeks Valge Hiir, oskamata kahtlustada, et tegu võib olla naisega, liiatigi kena, rikka ja nipsaka daamiga.Romaani sündmused põhinevad tõsielul, kuid see pole siiski tõetruu dokumentaalteos. Aga kuna peagi valmib teose põhjal Anne Hathaway produtsendikäe all ja temaga peaosas mängufilm, tasub lugejal juba romaanist uurida, kas Nancy Wake’i sobib võrrelda Jeanne d’Arciga ning kas kirg ja sügav armastus väljenduvad igas ajas omamoodi.

Romaani tegevus leiab aset pärisorjuse viimasel aastakümnel Süda-Eestis, Laiusel – unustatud kuningalinnas, kus mitu võimu oli kunagi oma kanda kinnitanud. Selle rahvalik-nõialiku loo keskseks tegelaseks on paljulapselise pere ema, kõrtsinaine Gerdruta, kes on oma nutikuse ja tahtejõuga kindlustanud arvestatava elujärje nii endale kui oma lastele, kes kõik tegutsevad mõisas või selle lähikonnas. Heal järjel peenemat maarahvast kiusavad aina magusamad unelmad, mida tahavad teoks teha ka Gerdruta pojad, jättes seejuures arvestamata oma ligimeste huvid. Aegapidi hiilib Gerdrutat kummitama minevik, see, mida ta on valesti teinud või keda kõrvale heitnud. Ühes minevikuga saabuvad Laiusele tegelased, kes tuletavad meelde möödunut ja panevad unistama tulevikust. Kõik muutub äkitselt, kui…Tugeva rahvusliku koloriidiga, arvult 16ndasse romaani on autor põiminud pärimusi ja rahvajutte ning sedagi, mis Laiuse kohta ehk laiemalt teadmata.

“Kokteil ühele?” Baarmeni puhmas kulmud kerkisid küsivalt. “Kokteil ühele,” kordas noor daam oma soovi kerge peanoogutusega kinnitades ja muigas pahuralt. Milline veider küsimus! Mees pidi ju nägema, et ta istub kahele mõeldud nurgalaus üksinda ja vaatab kärsitult tänavale, lootes leida teisel pool teed asuval parkimisplatsil sagivate inimeste hulgast baari poole kiirustavat tuttavat kogu. Ta oli oodanud üle kahe tunni ja tundis endas pahameelt kasvavat. Tavaliselt aeg venib, kui ootad. Ent mõnikord liigub kell ootaja jaoks isegi liiga kiiresti. Nii oli see ka täna. Harry oli lubanud tulla kell kaks, aga kellaosutid möödusid hüpeldes kahest, näitasid seejärel poolt kolme ja siis sai kell neli, kuid Harry ei avanud ust ega kiirustanud talle omase sütitava naeratusega ootaja poole. Tüdruk rüüpas kokteili, lükkas laubale langenud juuksesalgu kõrvale ja võttis väikesest lakknahast käekotist hõbedaselt sädeleva telefoni – mitmes kord see küll oli? – ning valis mehe numbri. Pärast hetkelist vaikust kostis kutsuv heli ning seejärel kõlas helin uuesti ja uuesti, kuid Harry ei vastanud. Nördinult pead vangutades viskas tüdruk telefoni kotti tagasi. Ilmselt oli Harry ta unustanud. Nii lihtne see siis oligi? Kuid ei! Teda ei hüljata nii kergesti… nii valutult. “Kaabakas!“ sosistas ta raevunult ja võpatas, sest oli end unustades oma mõtted sõnadesse vorminud. Ta vaatas piinlikkust tundes kiiresti väikeses baaris ringi. Ruumis viibis peale tema vai neli külastajat: vanahärra, kes põrnitses murelikult oma viskiklaasi, väljakutsuvalt sügava dekolteega helepunases kleidis hõbeblondiin ja kaks noort armunut, kes olid arvatavasti alles avastanud suudlemise võlu. Ükski neist ei pööranud talle tähelepanu. Naeratus elustas hetkeks tütarlapse nägu. Vaatamata närvesöövale ootamisele, lõbustas teda helepunases kleidis blondiini ahastav pilk, kui too jälgis noori armunuid ja pööras seejärel oma silmad morni vanahärra poole. Jumal tänatud, ohkas tüdruk, ta suutis veel naeratada, kuigi mõistis, et olukord oli nii tema kui ka hõbeblondiini jaoks troostitu. “Võtan veel ühe kokteili,” pöördus tütarlaps baarmeni poole ja lisas, et mehe solvavat märkust ära hoida, “kokteil ühele.” Baarmen tõstis pilgu ja asetas klaasi, mida ta oli püüdlikult hallika rätikuga hõõrunud, poleerimist ootavate, kuid mitte raasugi tuhmimate klaaside kõrvale riiulile, segas vaikides soovitud kokteili ja asetas selle kulmu kergitades tüdruku ette letile. “Meeldivat pärastlõunat!” soovis ta. Niisiis meeldivat pärastlõunat! Tütarlaps tõstis klaasi huultele ja rüüpas suure sõõmu. Millegipärast ei tekitanud martiini täna soovitud lõõgastavat rammestust, vaid pigem muutis iga lonks üha närvilisemaks. Tüdruk oli nüüd juba lootuse kaotanud. Oli selge, et Harry ei tule enam ja ta peab üksi edasi minema. Ta oli alati teadnud, et ühel päeval see juhtub, kuid teadmine ei muutnud olukorda kergemaks. Neid oli Harryga sidunud sõprus ja teineteise suurepärane mõistmine. Ta oli endale korduvalt kinnitanud, et nende vahel ei ole midagi enamat kui sõprus, kuid täna tuli tal tõele näkku vaadata: ta oli Harrysse armunud. Millal see oli juhtunud? Kuidas ta küll oli nii nõrgaks osutunud? Armumine oli luksus, mida ta ei olnud endale kunagi lubanud, ja nüüd tuli tal siiski selle eest maksta. Tüdruk rüüpas klaasist viimase piisa – see oli kolmas kokteil ühele – ja heitis pea kuklasse. Ei! Temaga ei käituta nii alatult. Ükski mees ei murra tema südant! Ta kookis kotist telefoni, kuulas mõne hetke kutsuvat heli, ja kui sellele ei järgnenud vastust, jättis telefoniomanikule teate: “Harry, sa veel kahetsed!” Tüdruku hääl oli rahulik, jäine ja väga madal. Heakskiitvalt pead noogutades haaras ta laualt koti, viskas telefoni kotti ja hakkas jooksujalu ukse poole minema, kuid ootamatult ta samm takerdus. Teda peatas hele kõlksatus ja hõbeblondiini kähe hirmukarje – kiiruga lahti jäänud kotist oli kukkunud baaripõrandale 32-kaliibriline hõbedane püstol.

Vana hea Prantsuse muinasjutuklassika