Книги, похожие на «Artur I. Erich, Enne äikest»

Naiadoloogia (näkiteadus) on meie fantastilise bioloogia üks seni vähem uuritud harusid. Kummatigi on viimasel ajal laekunud küllaldaselt andmeid selleks, et tõsisemalt läheneda näkiküsimusele. Välimäraja on raamat, milles kirjanik – ja ka tuntud naiadoloog – Enn Vetemaa püüab anda algajale näkiuurijale kõige elementaarsemaid teadmisi naiadoloogiasse süüvimiseks.Raamatut ilmestavad Heinz Valgu vägagi vaimukad illustratsioonid.[–]Nad vaikinud kaua. Seejärel tundnud näkk huvi, millal on siinkandis oodata järgmist sõjaveteranide kokkutulekut ning kas ka Madis sellest osa võtab. Vastuse saanud, suudelnud näkk endist võitlejat laubale ja lahkunud mere suunas. Kaldal pöördunud ta veel korraks, osutanud häbelikult, aga ka uhkelt oma silmapaistvalt õilsavormilistele rindadele ning küsinud: „Eks nad ju meeldi sulle, mo Madis…” [–]

„Kolm sekundit või kolm minutit on igavik, kui sa seda ise planeerid, seda kontrollid. Samas kolm tundi, mida on nii palju rohkem, on liiga lühike, kui seda planeerib ja kontrollib keegi teine.“Ühel rahulikul hommikul Stockholmis kutsutakse Ewert Grens surnukuuri, kuhu on teiste surnukehade sekka kinnisesse ruumi jäetud üks surnud mees, kes on ülearu. Kuidas see võimalik on?Piet Hoffmann on jälle uuel mandril. Viimane ohtlik ülesanne, enne kui ta sellise elu igaveseks seljataha jätab. See tee viib ta läbi kuiva kõrbe mäslevale merele maailmas, kus inimelul pole väärtust.Kodus Rootsis ootab ja igatseb Zofia poistega oma abikaasat ja isa. Kui mees tagasi tuleb, peavad nad lõpuks ometi rahus elama hakkama. Ent selgub, et see on petlik turvalisus ning peagi tuleb kahel väikesel poisil ellujäämise eest võidelda.Elu ja surma vahele jääb KOLM TUNDI.Anders Roslundi ja Börge Hellströmi „Kolm sekundit“ oli menuraamatute edetabeli tipus üle kogu maailma. Teose põhjal tehtud film linastub 2019. aastal.Nende järgmine bestseller oli „Kolm minutit“, milles kirjeldatakse kuritegevuse lätteid ehk Kolumbia narkokaubandust kogu selle jõhkruses ja valus. Jaan Martinsoni hinnagul oli see parim 2017. aastal eesti keeles ilmunud kriminaalromaan.„Kolm tundi“ on suurejooneline ja närvekõditav järg, milles Andres Roslund laseb taas kohtuda infiltreeruja Piet Hoffmannil ja kriminaalkomissar Ewert Grensil, kes meid veelgi sügavamale kurjategijate maailma viivad.

Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia nominent 2019!Maire astus oma väravast välja ja hakkas mööda Pojengilehe tänavat Lehtla keskpunkti poole kõndima. Ta teadis, et kui ta vaatab Juhani akendest sisse sel hetkel, mil ta on kuti majast juba peaaegu möödumas, näeb ta teda viskiklaasiga köögilaua taga istumas, oma peene sülearvuti taga, üks käsi toetamas laupa, sõrmed juustesse põimunud. Seal ta oligi, aga täna nokkis ta ennastunustavalt nina.„Sellel mehel on tõesti hekki vaja,“ turtsatas Maire.Katsi ja Petsi köök, kus parasjagu oli Vicky enda teadmata põhjustanud ühepajatoidu teemalise skandaali, paistis maja sisemusest kätte läbi pikliku elutoa.„Tunneli lõpus on köök,“ tuli Mairele pähe imelik assotsiatsioon. Talle tundus ka kummaline, et pererahvas, kes käib tihti jooksmas ja peaks oma maja nägema sama nurga alt kui jalutajad, pole kursis, mis paistab ja mis mitte. Kats vehkis parasjagu vihaselt pannilabidaga, viskas selle siis maha ja tuiskas minema.Lehtlas on põhjalik naabrivalve, kuid mitte niivõrd turvakaalutlustel. Palju huvitavam on lugeda naabrite raha, piiluda akendesse ja levitada kuulujutte. Sotsmeedia annab selleks rohkem võimalusi kui kunagi varem. Draamad valguvad aga ka pärisellu, kuni olukord lõpuks täiesti käest ära läheb.

Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see portree on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest, nii nagu nad on. Teie ütlete mulle, et inimene ei või olla nii halb, aga mina ütlen teile, et kui te olete uskunud igasugu traagiliste ja romantiliste kurjategijate olemasolu, miks te siis ei usu Petšorini tõelikkust? Kui te olete imetlenud hoopis hirmsamaid ja inetumaid väljamõeldisi, miks siis see iseloom ei leia isegi väljamõeldisena teie silmis armu? Kas sellepärast, et temas on rohkem tõde, kui teie seda sooviksite?Raamatu peategelane Petšorin on noor ja nägus ohvitser, kellel oleks elus justkui kõik olemas. Ometi tunneb küüniline ja kirglik mees pidevalt igavust ja seletamatut igatsust millegi kaugelasuva, suure, ülla ja kättesaamatu järele. Seda püüab ta leevendada rohkete naisvallutustega, aga mõistab peagi, et ei ole võimeline kellessegi jäägitult armuma. Otsides teravaid elamusi, ta riskib oma eluga duellidel ja Vene ruletis, aga saab aru, et ka see ei tekita temas mingeid emotsioone või elujanu. Seiklushimuline hing ei luba tal üheski kohas paikseks jääda ega üheski suhtes tõelist armastust leida. Nii hukutab ta igavusest enda ümber süütuid inimesi, ise ometi rahu leidmata. See on raamat ühe noore mehe eneseotsingutest, keda keegi ei mõista. Kuid kas Lermontovi aja kangelane erinebki palju meie aja inimesest? Maailmakirjanduse kuldvarasse kuuluv „Meie aja kangelane“ on Eesti koolides soovitusliku kirjanduse nimekirjas.

Inspektor Morse ei tea kohe, mida arvata Oxfordi kanalisse visatud pea ja jäsemeteta laibast, aga ta kahtlustab, et see võib olla kõik, mis on jäänud järele vanaldasest õppejõust, keda nähti viimati mitu päeva varem Londoni rongi peale minemas. Olgu tõde milline tahes, inspektor on kindel, et lahendus ei ole lihtne – kunagi ei ole. Käies mööda professor Browne-Smithi jälgi läbi Londoni poolilma toplessbaaride ja nooblite bordellide, saab tema veendumus kinnitust. Tõendeid aina lisandub, aga ka laipu. Niisiis võtab Morse järgmise pindi õlut, laseb end juhtida oma verekoerainstinktidel ning lahendab juhtumi, milles ei näi olevat mingit loogikat.