Книги, похожие на «Enn Kippel, Meelis»

Kaplinnas on keegi valinud mõrvarelvaks iseäralikusajandivanuse Saksa sõjaväepüstoli, mille igivanad kuulid lömastavad liha jaluid. Tapetuna leitakse kolm meest, kellel pole üksteisega pealtnäha midagiühist, ja jõhkrate mõrvade jätkuv ahel viib kogu linna kabuhirmu äärele.Lisaks on keegi hakanud linnas röövima panku. Kas nende mõrvade ja röövidetaga on sama inimene? Vastuseid asub teadmatuses kobades otsima alkoholilembene,ülekaaluline ja depressiivne kapten Mat Joubert, ning seda juurdluses, misvõib tema jaoks olla niisama hästi viimane võimalus päästa ka iseendlõplikust allakäiguspiraalist.SURNUD ENNE SURMA on haarav ja üllatav põnevuslugu hingehädade allkannatavast detektiivist, kes on kindlalt otsustanud üles otsida see miski, misühendab sama käe läbi surnud täiesti erinevaid inimesi. Paralleelselt sellejuhtumiga on Joubert otsustanud oma elu ohjad ka ise kätte võtta. Deon Meyer elab Lõuna-Aafrika Vabariigis Kaplinna lähedal. Ta armastabkirglikult mootorrattasõitu, muusikat, lugemist, söögivalmistamist ja ragbit.2008. lõpetas ta töötamise BMW Motorradi tootemärgistrateegia nõustajana jaon nüüd täiskohaga kirjanik. Deon Meyer on ilmutanud üle kümne raamatu.Need on pälvinud arvustajate kiituse kogu maailmas ning kogunud enda ümberpaljurahvuselise austajaskonna. Tema afrikaani keeles kirjutatud loomingut ontõlgitud kahekümne kaheksasse keelde.

Ühel varasel sügishommikul tuuakse Hansenite abielupaari välistrepile imik. Rohkem kui kolmkümmend aastat hiljem läheb Eike Hansen samasse maakohta selgitama oma päritolusaladust. Seda lahendada püüdes saab ta aru, kui palju määravad inimese elus juhused ja kui palju teadlikud valikud. Veel mõned aastad hiljem kirjutab ta kõige põhjal romaani «Metsa tütar», mis kujuneb üheks etapiks ta isepäisel, otsinguid ja loobumisi täis kirjanikuteel."Eike" on üheaegselt romaan nii elust kui ka kirjandusest, selles liigutakse elutegelikkuse ja kirjandusliku väljamõeldise maailma piirimail.

Vene klassiku Aleksandr Kuprini jutustus.

Selle romaani minategelane avastab ühel ilusal suvepäeval keset Tallinna linna äkki, et ta on muutunud nähtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavapärasel moel „nähtavate inimeste maailmaga” tal enam kontakteeruda võimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mõttes küllaltki keskmist elu elanud, neljakümnele lähenevale mehele, kes oma olukorra tõttu on nüüd sunnitud elu kõrvaltvaatajaks, ja kellel äkki on aega vaadelda, mõtiskleda ja varemolnut meenutada, ümbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta näeb elu seda poolt, millest ta on varem küll teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapäevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tähelepanu pöörata. Oma seisundit ära kasutades püüab peategelane mõne väärnähtuse vastu isegi välja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvõttes tõuseb tegelase ette (igavene?) küsimus, kuivõrd oluline on tegelikkuse pahupoole nägemine ja sellest teadmine, kui seda mõjutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi sellist elu, kus kõigest taolisest kergelt üle libisetakse.