Книги, похожие на «Karsten Dusse, Eneseabimõrvad»

„Vahvlist südamed“ on lugu naabripoisi Trille ja naabritüdruku Lena sõprusest, seiklustest ja vahvlitest. Trille ja Lena elavad väikeses rannakülas ning mõtlevad koos igasuguseid vahvaid asju välja: nad ehitavad majade vahele köisraudtee, mängivad Teist maailmasõda ja teenivad tänavamuusikutena raha. Tihti juhtub aga nii, et laste lõbusast ettevõtmisest saab pöörane seiklus, mille tagajärjed on ettearvamatud. Õnneks on olemas vanaisa ja täta-memm, kes hädas appi tulevad. Aga mis saab siis, kui juhtub midagi niisugust, et mitte keegi ei saa enam aidata? Maria Parr kirjutab kaasahaaravalt ja suure soojusega nii rõõmsatest kui ka tõsistest asjadest, sõprusest ja igatsusest selle järele, et inimene, keda sina kalliks pead, vastab sulle samaga. Maria Parri (snd 1981) esikraamat „Vahvlist südamed“ võitis Norra kriitikute poolehoiu. Raamat on Brage auhinna nominent ning 2011. aastal vändati selle põhjal Norras telesari. „Vahvlist südamed“ on tõlgitud enam kui kümnesse keelde. Laiema tuntuse saavutas Parr 2009. aastal lasteraamatuga „Vilgukivioru Tonje“, mille eest ta on saanud rohkesti mõjukaid kirjandusauhindu. „Vilgukivioru Tonje“ on ilmunud ka eesti keeles.

Kui leedi Athina Ling on sunnitud ööseks postijaama jääma,kuuleb ta väikese poisi karjeid, keda peksab metsikult lord Burnham, lapsekasuisa. Neiu tõotab poisi päästa ning viib lapse järgmisel hommikul vägavara poisi onu, markii Rockingdale'i juurde, veendes teda Peterit enda juurdevõtma. Ühiselt jõuavad nad järeldusele, et arvatavasti tahab lord Burnhamoma kasupoja tema päranduse saamiseks tappa. Kuid markii võib saada Peteriseaduslikuks eestkostjaks üksnes siis, kui on abiellunud, mis võimaldaks talsaada määratud kuningliku ratsaväe ülemaks Buckinghami palees. Siiski poleei markiil ega ka Athinal abiellumiseks vähimatki soovi…

Romaan kujutab elu ühes Eesti põhjaranniku alevis Eesti iseseisvumise murdeaegadeL Poliitilistele pingetele lisanduvad pinged ka rahvuslikul pinnal, sest alevis on rohkesti uusasukaid ja segaperekondi. Selle kihistumise pingeid kannab endas ka romaani peategelane, äsja miilitsakooli lõpetanud ja oma esimesele töökohale asunud Harri Basov – tema isa on venelane, ema eestlane. Ka saab talle peagi selgeks tema ametikohustuste keerukus ja mitmepalgelisus. Siiski astub ta esimesed tõsised sammud oma töös – kurjategijate jälitamisel.

Ta ütles, et ma ei sure. Ta ütles, et ma ei sure. Nii korrutasin endale mitu korda, püüdes neisse sõnadesse veidigi uskuda ja meenutada inimesi, kes kõik samuti selle haigusega on võidelnud ning selle edukalt selja taha jätnud. Neid oli ju päris palju! Ja ometi tuli mulle esimesena meelde hoopis vanatädi Krista, kes nelja aasta eest oli pärast pikka ja rasket verevähi põdemist sellele koletislikule haigusele lõpuks alla vandunud. „Liblikasonaat” jutustab noorest kolme lapse emast, kellel avastatakse ootamatult vähk. Just samal ajal kaotab tema mees töö. Need kaks korraga juhtuvat tragöödiat keeravad niigi kriisis olnud pereelu täielikult pea peale. „Liblikasonaat” on Priilinna kuueteistkümnes raamat ja ühtlasi kirjastuse Tänapäev 2009. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.