Книги, похожие на «Karsten Dusse, Eneseabimõrvad»

Provintsitüdruk Germinie tuleb Pariisi ning satub teenijannaks vanapiiga preili de Varandeuil’ juurde, kes temasse kiindub. Armastust ihkav abiellumisväljavaateta neiu pühendab kogu oma headuse ja helluse naabripoiss Jupillonile, ent lapsest sirgub mees ja Germinie armub temasse ennastunustavalt. Sellest armastusest saab Germinie hukatus. Kirjanikest vendade Edmond (1822–1896) ja Jules (1830–1870) de Goncourti romaani aluseks on nende kunagise teenijanna traagiline elukäik, millest nad kuulsid alles pärast tolle surma. Kui raamat 1865. aastal ilmus, sai see nördinud vastuvõtu osaliseks, sest esimest korda oli romaani peategelane teenijanna, inimene lihtrahva hulgast. Hiljem tunnustati teost kui esimest naturalistlikku romaani prantsuse kirjanduses.

Naistest, lihtsalt on mõtteline järg raamatule Meestest, lihtsalt, kuid seekord seiklevad nimetud minategelased sookaaslaste värvikirevates ning teinekord segadust tekitavates maailmades. Millest naised mõtlevad? Millega nad mõtlevad? Mis on neile oluline? Mis neid vaimustab, mis nutma ajab? Kas naised on tõesti õrnem sugupool? Kõikidele küsimustele siit kaante vahelt vastust ei leia, kuid ehk tunneb lugeja ära nii mõnegi oma sõbranna, naabrinaise või kolleegi ja jõuab lõpuks ehk järeldusele, et kõik naised polegi maod.

Kuulsa prantsuse detektiivkirjaniku Maurice Leblanc’i (1864-1941) romaani tegevus toimub väikesel saarel Bretagne’i ranniku lähedal, kus toimuvad kummalised sündmused: peaaegu kõik saare elanikud hukkuvad salapärasel ja arusaamatul viisil. Lugeja ei jõua veel ootamatusest toibuda, kui autori ammendamatu fantaasia serveerib talle juba uue üllatuse. Ent kuidas ka saatus kirjaniku tegelasi ei vintsutaks, lõpuks võidutseb ikka õiglus.

Mika Waltari üks tuntumaid romaane „Sinuhe“, mis kirjeldab arst Sinuhe elu ja seiklusi umbes 1390-1335 enne Kristust, on tegelikult eesti keeles juba ilmunud – 1954. aastal Kanadas, väliseesti kirjastuses Orto. Tõlke autoriks eesti lingvist ja keeleuuendaja Johannes Aavik. Tänaseks on Aaviku tõlge vananenud, ka on seal kasutatud mitmeid keeleuuendusi, mis kunagi käiku ei läinudki. Samuti on Aavik tekstiga üsna loominguliselt ringi käinud, seda kohati muutes ja kohati lõike vahele jättes. 1954. aasta väljaanne ja sellest 1991. aastal tehtud kordustrükk on Eestis ka haruldusteks muutunud ega ole laiemale lugejaskonnale enam kättesaadavad, seega on Piret Saluri uus tõlge sellest Waltari parimaks peetud romaanist tänaseks enam kui asjakohane.