Книги, похожие на «Emmi Pesonen, Maailma kauneim sõna»

Sel korral saabub surm Wistingu enda naabruskonda.Vaid kolm maja William Wistingu kodust edasi on üks mees neli kuud surnuna virvendava teleri ees istunud. Mitte miski ei viita sellele, et Viggo Hanseni surma taga võinuks olla midagi kriminaalset. Kuigi ta oli elanud teiste hulgas, polnud keegi talle tähelepanu pööranud. Tema surm ei too ajalehtedesse ainsatki pealkirja, kuid miski äratab selles juhtumis Wistingu ajakirjanikust tütar Lines uudishimu. Ta plaanib täiesti tundmatust inimesest kirjutada liigutava portreeloo.Peagi saab politsei teate uuest surmajuhtumist. Raiealalt leitakse pikaaegse väljas lamamise tunnustega tundmatu mehe surnukeha. Kõmulisest leiust saab alguse üks suurim inimjaht norra kriminaalajaloos. Ainus, mis politsei tööd saaks takistada, on meedia liiga varane sekkumine.Jørn Lier Horsti eelmine romaan „Jahipenid“ sai nii Norra kui ka Põhjamaade parima kriminaalromaani auhinna.

TAGASIPILK KÄIDUD TEELETeekonna lõpul vaadatakse ikka tagasi ja meenutatakse teel läbielatut. Arvan, et mind lapsena kasvatanud vanaisa Alfred, eluaegne eesti keele õpetaja, võiks oma tütrepojaga rahul olla, sest tänu temale hakkasin juba nelja-viie aastasena raamatute ja kirjanduse vastu huvi tundma. Nii olengi läbi elu olnud kahe isanda teener: tehnika, mis andis leiva, ja kirjandus, mis tõi rõõmu ja rahuldust. Oma vanaisale Alfredile pühendan käesoleva raamatu nimiloo – ülevaate tema kodutalu käekäigust läbi aastakümnete, mis ilmub esmakordselt.Peale selle on siia raamatusse koondatud minu põhitöö kõrval kirjutatud lühiproosat, samuti ka paar viimastel aastatel ilmunud, aga ka mõned seni ilmumata lühilood. Novell „Udu teel“ on minu debüütteos, mis märgiti ära 1963. aasta „Loomingu“ novellivõistlusel, kannab tolle ajastu pitserit ja on ära toodud originaalkujul. Jutustusena loetav on ka filmistsenaarium „Tuuline saar“, mis sai 1977. aasta võistlusel II (tol võistlusel kõrgeima) preemia. Režissöör Veljo Käsperi muudetud stsenaariumi järgi valmis sellest „Tallinnfilmis“ 1982. aastal film „Pihlakaväravad“. Novelli „Päevast päeva“ kirjutasin oma toonase ettevõtte Venemaalt tulnud direktori kohta ja see tähendas mulle uue töökoha otsimist. Ka teised lühemad novellid on sündinud tõsielust. Nii et – head lugemist!

Fabian Riski krimisarja avaosa „Ilma näota ohver“ on kriipiv põnevik ülimast kättemaksust.Krimiuurija Fabian Risk on naise Sonja ja kahe lapsega Stockholmist ära kolinud, et alustada puhtalt lehelt mehe kodulinnas Helsingborgis. Mehe plaan veeta päikseline suvepuhkus enne uuele töökohale asumist nurjub, kui ta kutsutakse uurima jõhkrat mõrva. Ohvriks on Riski endine klassivend Jörgen Pålsson, kelle surnukehal puuduvad labakäed. Üsna pea leitakse veel klassikaaslasi mõrvatuna ning Risk peab ajaga võidu jooksma: kas nad suudavad mõrvari tabada enne, kui kõik klassikaaslased minevikupattude pärast surevad?

See on Ove. Ta on pahurdaja – selline mees kes näitab inimeste peale kes talle ei meeldi niimoodi näpuga nagu oleksid nood murdvargad. Tal on vankumatud põhimõtted, kindel rutiin ja lühike närv. Inimesed kutsuvad teda «kibestunud naabritõpraks». Aga kas on Ove siis sellepärast kohe kibestunud kui ta ei kõnni kogu aeg ringi lai naeratus justkui näkku kleebitud? Tema kareda pealispinna all on tegelikult pikk lugu ja palju kurbust. Nii et kui ühel novembrihommikul kolib naabermajja jutukas noor paar kahe väikese jutuka tütrega ning kogemata Ove postkasti lõhub algab koomiline ja südantsoojendav lugu milles võib kohata tüütut kassi, ootamatut sõprust ja haagisega tagurdamise iidset kunsti.