Книги, похожие на «Leo Maasburg, Ema Teresa Kolkatast: isiklik portree»

Justin Petrone on elanud Eestis 15 aastat ja kirjutanud sel teemal mitu raamatut. „Kirju Eestist“ võtab kokku lood tema kohtumistest Eesti inimestega. Maailmarändurid, nudistid, geneetikud, kirjanikud, poliitikud, hääletajad, kalamehed, joodikud, folkmuusikud, loodusmehed, remondimehed, kööginaised, sekka ka mõni sepp ja Sepp.

Jon Steele’i sõjareportaaži klassikaks saanud autobiograafiline teos „Sõjasõltlane“ viib lugeja Gruusia kodusõtta, Nõukogude Liidu langemise aegsesse Moskvasse, keset Ruanda genotsiidi ja sõda Bosnias 1993.–1994. aastal. Raamat on ühtaegu pihtimus ja arutlus kriisikollete teleoperaatori töö paradoksidest. Peituda kaamera taha ja filmida, selle asemel et appi minna, uskudes samas, et ainus, mis võib aidata, on süütult hukkunud inimeste loo jutustamine maailmale. Samas teadmine, et pildid ununevad kergesti ja kahjuks ei saa teleekraanid verd joosta. Teadmine, et viimane asi, mida nägi snaipri poolt kõrri tulistatud väike tüdruk Sarajevo tänaval, oli tema enese suremise peegeldus talle näkku suunatud kaamera objektiivil. Tunne, et kõike seda jäädvustanuna ei saa enam kuuluda normaalsesse ellu, et ainus tõeline elu ongi surma piiril, kui sõjamöll narkootikumina verre valgub, või ainus kodu kõrvetavatel Aafrika lagendikel koos 50 000 kooleraepideemiasse sureva sõjapõgenikuga.

Einar Laigna (sünd 1937) on tähelepanuväärne isiksus Eesti avalikus elus: hinnatud lektor ja ajaloofilosoof, vaimulik, erusõjaväelane, käsitöömeister. Võrratu ajalootaju annab tema mõtetele erilise, ajastuteülese perspektiivi. Einar Laignat on kardetud ja armastatud – ta on mees, kes ütleb tõtt. Laigna on väärtustanud füüsilist ja vaimset pingutust. Metallitöö, kulturism, filosoofia- ja teoloogiaõpingud, kõike on ta teinud kire ja andumusega, olles kujunenud mitmel alal eksperdiks ja õpetajaks. Käesolev raamat on tagasivaade Einar Laigna eluteele, kus leidub kohtumisi suurepäraste inimestega ning loomulikult ka inimlike puuduste ja nõrkustega. Oma elule vaadates tõdeb Einar Laigna vaid üht: «Olen kätel kantud!»