Книги, похожие на «Michael Robotham, Ema saladus»

Joanne Fluke'i lood sellest, kuidas koogikuninganna Hannah Swensen küpsetamise kõrval mõrvu lahendab, on tuntud heade retseptide, mõnusa huumori ja nutikate lõppude poolest.Sel korral leiab Hannah koolihoovi prügikastist linnakese võimuka šerifi Granti laiba. Hannah ei saa asja niisama jätta mitte üksnes seetõttu, et tal on detektiivitööks nii huvi kui annet, vaid ka sellepärast, et peamine kahtlusalune on Bill – tema õemees. Milliseid saladusi peidab see pealtnäha leebe linnake ja tema siivsad kodanikud? Hannah ei tea, aga ta uurib välja.

„Kui sina oled selle ära unustanud, auväärt härra, siis las ma tuletan sulle seda ise meelde: ma olen sinu naine.” Nii kirjutab Napolis elav Vanda oma abikaasale Aldole, kes on äsja pere maha jätnud ja uue naise juurde läinud. Aastakümneid hiljem, kui Vanda ja Aldo on juba vanaks jäänud, murtakse ühel päeval nende korterisse sisse. Vägivaldne sündmus äratab ellu mälestused, mida seni hoolikalt luku taga on hoitud. „Seotud” räägib loo lahkuminekust ja perekonna lagunemisest. Vähesed kirjanikud on suutnud seda valusat teemat edasi anda sellise psühholoogilise meisterlikkusega, juhtides lugeja läbi erinevate tunnete kadalipu. Domenico Starnone (snd 1943) on Napolist pärit kirjanik, stsenarist ja ajakirjanik. Tema raamatute põhjal on valminud filme ja ta on Itaalia olulisima kirjandusauhinna Strega laureaat. „Siin on käsil nutikas mäng ja lugeja mõistab üsna ruttu, et on sattunud väga intelligentse kirjaniku meelevalda.”– Jhumpa Lahiri, kirjanik

Rikka Türgi ärimehe tütre prantsuse keele koduõpetajaks maskeerunud Nadina Talbort peidab ennast Konstantinoopolis ega tea, kuidas Inglismaale tagasi pääseda. Bosporuse kaldal istudes päästab ta mehe, kes põgeneb ujudes venelaste eest. Mehe ära saatnud, saab Nadina varsti teada, et suurvesiir ihkab teda oma kolmandaks naiseks.

Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…