Книги, похожие на «Mati Soonik, Elusügis»

Stockholmi saarestiku ühel kõige kaugemal saarel elab Fredrik oma elusügisel suures vaikuses, seltsiks ainult koer, kass ja sipelgapesa elutoas. Tema ainsaks ühenduseks muu maailmaga on postiljon. Üks tume saladus, saatuslik eksimus on teinud temast inimpelgliku eraku.Ühel hommikul seisab jääl naine. See on Harriet, kelle ta üle kolmekümne aasta tagasi sõnagi lausumata alatult maha jättis. Nüüd on Harriet suremas haige ja nõuab Fredrikult ühe lubaduse täitmist. Koos teevad nad sõidu, mis osutub mitmes mõttes vapustavaks ja viib kohtumisteni eriliste inimestega, kes on pealiskaudse elu eest varjunud sügavale Norrlandi metsadesse.Henning Mankelli ühtaegu lõbus ja nukker romaan „Itaalia kingad” räägib nii surmast ja valust kui ka rõõmust ja elutahtest. Aastal 2015 ilmus romaani iseseisev järg „Rootsi kummikud”.Kui loete sel sügisel ainult ühe raamatu, siis olgu selleks „Itaalia kingad”. See jääb kauaks kestma, nagu hea käsitöö. – SydsvenskanPidevalt juhtub midagi. Imelikke asju. Päris kindlasti ei ole see igav raamat, mille vahepeal käest ära paned, vaid selline, mille loed läbi ühe jutiga, et näha, mis tegelastest edasi saab. – Bokhora

Raamatus on kolm lugu, mida ühendab loodus. See, mis mulle on lähedane lapsepõlvest saadik ja millega kokkupuutumistest ka kirjutan. Tegu on peaaegu reisikirjadega, millest tuleb välja, et vahel pole olulist vahet käigul kodumetsa pliidipuude järele või käigul Uus-Meremaa metsa põliseid kauripuid vaatama. Oluline ja huvitav on ikka see, mida inimene oma retkel näeb, mõtleb ja mida selline retk temale tähendab. Kas meelelahutust, targemaks saamist või veel üht kinnitust oma ühtekuuluvustundele loodusega, metsaga, puude-põõsaste, lillede ja lindudega. Ja rõõmu, et midagi niisugust on ikka olemas ja muret selle pärast, kas ja kui kaua loodus, metsad ja niidud, milleta elu ei suuda ette kujutada, veel kestab. See rõõm nagu see muregi on paljudele meist ühine ja see annab lohutust. Ja isegi lootust.

Pärtliöö oli suur kuritegu, isegi tolle aja kohta, ent veresaun 16.sajandil ei ole sugugi seesama kuritegu mis veresaun 19. sajandil. Lisagem, et suurem osa rahvast võttis sellest osa, kas tegelikult või mõttes: ta relvastas ennast, et rünnata hugenotte, keda ta pidas võõrasteks ja vaenlasteks.