Книги, похожие на «Mati Soonik, Elukargus»

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Inimkond on ähvardavast, neljasaja aasta pärast toimuvast tulnukate sissetungist vapustatud. Tulnukate inimsoost kollaborandid on küll alistatud, kuid trisolarislased on Maale läkitanud soofonid – osakesed, mis annavad neile ligipääsu kogu inimkonna informatsioonile. Nii teab vaenlane Maa kaitseplaanide kohta kõike, vaid inimmõistus üksi on nende eest varjatud.
Sellest ajendatuna käivitatakse söakas projekt Müüripiidlejad, mis annab neljale inimesele tohutult vahendeid salajaste strateegiate väljatöötamiseks ning mida varjatakse pettuse ja jälgede segamisega ühtviisi nii Maa kui ka Trisolarise eest. Kolm müüripiidlejat on mõjukad riigimehed ja teadlased, neljas aga täiesti tundmatu. Tagasihoidlik Hiina astronoom ja sotsioloog Luo Ji on oma uuest staatusest jahmunud. Ta teab vaid seda, et just tema on müüripiidlejaist see, keda Trisolaris tappa tahab.
Hiinas ja mujal maailmas tunnustatud kirjanik Liu Cixin seob oma triloogias „Mälestusi Maa minevikust“ osavalt kokku Hiina ajaloo ja ulme, põimides teaduse, sotsioloogia ja ajaloo omavahel ühtseks tervikuks. Cixin on mitmekordne Kehuan Shijie Yinhe (Hiina Galaktika) auhinna võitja, triloogia esimese osa „Kolme keha probleem“ eest pälvis ta maineka Hugo auhinna. „Kolme keha probleem“ on pälvinud ka Eesti ulmeühingu Stalkeri auhinna 2019. aastal ilmunud parima tõlkeromaani kategoorias.
„Pime mets“ on triloogia „Mälestusi Maa minevikust“ teine osa.

Igaühel on oma lugu … kuid kas sellel on ka vääriliselt õnnelik lõpp?Emilia on just naasnud oma idüllilisse Cotswoldi kodulinna, et päästa pereäri. Nightingale’i raamatupood on raamatusõprade jaoks nagu täitunud unistus, ent parimad palad pole mitte ainult raamatutes, mida ta müüb – Emilia klientidel on jutustada omaenda lood. On mõisaproua, kes peidab saladust sügaval oma südames; üksikisa, kes otsib raamatuid, mida jagada pojaga, kuid kes pole päris see, kes ta näib olevat; ning lootusetult häbelik kokk, kes üritab koguda julgust, et jutelda mehega, kes talle meeldib … Ja mis puutub Emiliasse, kas tal õnnestub täita isale antud lubadus ja päästa Nightingale’i raamatupood?Veronica Henry „Kuidas leida armastust raamatupoes“ on ülistus kõikidele raamatupoodidele, milles viibimine on autorile olnud suurim rõõm. See on nauditav lugemine kõigile neile, kellele meeldib aega veeta raamatuid sirvides ‒ aega, mis möödub kiirelt, kuid pole kunagi raisatud.

Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna. Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole. Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…

Küllap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rütmis, ilma järskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja kõigil see ei õnnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral rändab mõte kõigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpõlves töökaaslased ja lahutamatud sõbrad, aga nende eluteed hakkasid ühtäkki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jäid teineteisele võõraks, kuni aastakümnete pärast ootamatult kohtusid – mõlemad juba teist korda abielus ja täiesti erinevat elu elanud. See kohtumine tõi jällegi mõlemale põhjuse minevikku meenutada, möödunu üle järelemõelda ja nentida, et elu on olnud hallivõitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspäevil seltsiliseks võtnud. Nende elust läbi käinud naised ja suhted nendega on üks teemasid, millest kumbki meestest üle ega ümber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkümmend aastat pensionil oldud.Sisust sõltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lükitud.