Книги, похожие на «Maitreyabandhu, Elu täie tähelepanuga. Praktiline kursus teadlikkuse arendamiseks»

Olen alati mõelnud, et kunagi kirjutan raamatu. Oma elust. Nii palju on saanud nalja, nii palju on olnud uskumatuid seiklusi, kokkusattumusi, kurbust ja õnne.Kirjutada mulle meeldib. Ja pensionäripõlveks on mälestused settinud kullaks ja mullaks. Liigne emotsioon ja ebaolulised seigad on minema hõljunud, jäänud on vaid ehtne ja hea. Nii ma arvasin. Mida ma arvata ei osanud, on see, et kirjutan raamatu juba nüüd, neljakümne seitsmesena, kiiruga, telefonis ühe sõrmega tippides. Ja mõeldes mitte oma elust, vaid suremisest.2017. aastal ALS-i diagnoosi saanud Jane Paberit on esimene eestlane, kes ravimatu haiguse tõttu otsustas oma elu lõpetada abistatud enesetapuga Dignitase kliinikus Šveitsis. Tema erakordne lugu tekitas ühiskonnas avaliku diskussiooni, kus räägiti surmast, abistatud enesetapust, palliatiivravist ja paljudest muudest inimväärset elu puudutavatest teemadest. Jane pidas oma missiooniks ALS-i-teadlikkuse tõstmist, sotsiaalsüsteemi kitsaskohtadest ja väärikast elu lõpust rääkimine oli tema viimane töö.Tegemist on kaasahaarava raamatuga, mis teema süngusele vaatamata sisaldab parajalt huumorit ja helgust. Jane oskas näha positiivset seal, kust seda tavaliselt otsida ei osata. Ta oskas kirjeldada sügava sisemise veendumusega ka kõige tavalisemaid eluhetki. Raamatu muudab huvitavaks just autori võime näha seda, mis on tõeliselt tähtis ja kaunis, eristada olulist vähemtähtsast ja seda kirjeldada viisil, mis ei jäta kedagi külmaks. Ostes raamatu „#ükskilihaseiliigu“ toetate Janno Puusepa Fondi.

Mina – nagu iga teinegi inimene – ei oleks kunagi uskunud, et sellisesse olukorda satun. Tihti kuuleme, et kellelgi on elus raske, aeg-ajalt kuuled, et mõni tuttav on surnud või sugulane raskelt haige, aga miskipärast keeldub inimmõistus sellist võimalust iseenda puhul tunnistamast. Ometi leidsin end istumas hallide seintega haiglakoridoris, kus mornil ilmel inimesed ringi liikusid ja valget ust vahtimas, mille taga ootas minu saatus. Peast käis läbi miljon mõtet, aga mitte ükski neist ei olnud ligilähedanegi sellele, mis tegelikult juhtuma hakkas.***Seda lugu on raske lugeda. Veel raskem on Raini raamatut käest panna. “Elus” annab sõnale “elus” uue tähenduse, isegi siis, kui pole surma nii lähedalt näinud."Mihkel RaudUsun, et elu ajalikkuse teravam tajumine sunnib inimest ELUS paremaid valikuid tegema. Oma elu hinnates, plaanides ja sättides tuletan seda endale aeg-ajalt meelde. Raini lugu lugedes mõistad seda veel paremini ja ehk hindad igat hetke oma ELUS rohkem, kui varem.Väga haarav ja liigutav lugu, väga hästi jutustatud, väga hästi kirja pandud.Peep Vain

Meist igaühel on kaitseingel, kes kannab nime ja armastab seda, kelle eest ta hoolitsema on saadetud. Ta rõõmustab koos sinuga ning nutab, kui sina nutad. Sinu kaitseingel on sinu igavene kaaslane, kes abistab sind päeval ja ööl, alates sinu sündimise hetkest kuni sa astud üle läve igavikku. Prantsuse autori René Lejeune kirja pandud raamatus „365 päeva oma kaitseingliga” on aasta igaks päevaks üks kaitseingli sõnum, mille üle mõtiskleda ja mediteerida. René Lejeune (1922-2008) sündis Bitches Lorraine’is. Ta oli kümne lapse isa, kusjuures kaks nende hulgast olid adopteeritud Brasiiliast. Saksa kirjanduse ja kultuuri professorina õpetas ta Metzi ja Algeri lütseumites, Õpetajakoolituse Instituudis ning Strasbourgi Poliitikauuringute Instituudi humanitaarteaduste osakonnas. Samuti oli R. Lejeune São Paulo lütseumi „Pasteur” (Brasiilia) direktor aastatel 1963-1967 ning Genfi Rahvusvahelise kooli tegevdirektor aastatel 1968-1978. Ta on kirjutanud veel biograafiaid ning vaimulikke raamatuid, olles mitmete aastate jooksul kaastöötaja kuuväljaandele „Stella Maris”. Raamat kuulub sarja «Sõna ja tegu».

Kes ei oleks rängas pohmellis tõemeeli vandunud: ma enam ei joo! Ausõna, mitte iialgi! Kuni järgmise korrani …Selle raamatu kangelased on inimesed meie kõrvalt, kes võitlevad vapralt kehvade geenide, viinakuradi ja iseendaga. Nad on oma nahal järele proovinud erinevaid võimalusi: sensitiivi seansse, anonüümsete alkohoolikute rühma, 12 sammu programmile toetuvat kliinikut, psühholoogi nõuannet, joomatungi vähendavaid tablette, usku pöördumist, joomisvastast süsti või ampulli.Mis siis lõppude lõpuks aitab?Sellest raamatust võid leida abi.***„Ma ei saanud aru, milles asi on – ma olen pohmelliga poolsurnud, kardan ära surra, saan terveks ja siis hakkab seesama jama uuesti otsast pihta.“„Poolunes olen näinud iseennast ja ümberringi toimumas asju, mida tegelikult ei ole. See on košmaar. See on päris põrgu!“„Mida eestlane teeb, kui tal ei ole vaja tööd teha? Joob. Seal jõid kõik. Midagi targemat ei olnud teha.“„Mõned inimesed elavad selleks, et olla kained. Meie mehega oleme kained selleks, et elada.“„Noore naisena mõtlesin, et kui tuleb prints valgel hobusel, küll ma siis alles muutuksin. Aga miks peaks üks prints tahtma niisugust kriisis olevat joovat naist, seda küsimust ma endale ei esitanud.“„Ma kartsin isegi mõnekümne meetri kaugusele viinapoodi minna, sest selleks pidi kõndima üle laia sõidutee. Kartsin, et äkki vajun keset sõiduteed kokku ja mul tekib hoog.“„Lapsed alati ütlesid, ema, ära joo, aga minul oli ükskõik.“„Mängisin sensitiiviga kaasa, et sugulased maha rahuneksid, et oi, kui vägev ja küll alles mõjub. Tegelikult ei tundnud ma mitte midagi.“„Ema pani mind luku taha. Sidusin paar voodilina kokku ja laskusin aknast alla.“„Inimesele, kes on elus olnud palju purjus, on kaine olemine omamoodi mõnuaine.“