Книги, похожие на «Juhan Liiv, Elu sügavusest»

Astel Bathu on sündinud võitlema. Kuid ta tapab harjutusväljakul ühe poisi ja nimetatakse mõrvariks. Saatus jätab ta elu salakavala isa Yarvi kätesse, kellega koos nad asuvad teele üle poole maailma, et leida liitlasi võitluses halastamatu Suurkuninga vastu.Astla kõrval on noor sõdalane Brand, kes vihkab tapmist. Ta on nii enda kui ka Astla silmis läbi kukkunud ja see reis on tema viimane võimalus end tõestada.Kuid sõdalased võivad olla relvad ning relvad tehakse vaid ühel eesmärgil. Kas Astel jääb igavesti tööriistaks võimukandjate kätes või leiab ta oma tee? Kas mõõka vibutavale naisele leidub kohta ka mujal peale legendide?

Piret Raua esimene täiskasvanutele mõeldud romaan räägib tunnustuseihalusest, mis suuremal või vähemal määral mõjutab kõigi tegelaste väärtushinnanguid ja valikuid. Samas on siin juttu ka eneseotsingutest kunstis ja väljaspool kunsti.

Kellele on kasulik John Key surm? Kas see oli enesetapp või hoopis mõrv? Kahtlusevari langeb kõigile, kes viibisid saatuslikul ööl tema villas: tütrele, pojale ja Johnny seksikale sõbratarile. Neil kõigil on motiiv, kuid samuti vettpidav alibi. Müsteeriumi asub uurima eradetektiiv Frank Steel, kes avastab, et villas viibis mõrvaööl veel teisigi saladuslikke külalisi.

”Kass nimega Jossif” on romaan Jossif Stalinist. Temast on kirjutatud sadu teoseid, aga kindlasti võib õelda, et selles raamatus on täiesti uus vaatenurk küsimusele, kuidas väikesest Jossif Džugašvilist arenes türann nimega Stalin.Stalinil oli palju isiklikke saladusi. Mispärast võltsis ta oma sünniaja? Mistõttu ta pahem käsi oli vigane? Tema ei lubanud kirjutada oma lapsepõlvest, aga miks? Milleks saatis ta surma miljoneid kaasmaalasi? Mis põhjusel ta naine Nadežda tappis end?Paranoiliseks diagnoositud Stalin oli verine diktaator, aga teisest küljest võimsaim valitseja Venemaa ajaloos. Venemaa pole kunagi olnud nii suur ja vägev, kui tema ajal, võttes arvesse N-Liidu mõjujõu Ida-Euroopa satelliitriikides ning mujal."

Selle romaani minategelane avastab ühel ilusal suvepäeval keset Tallinna linna äkki, et ta on muutunud nähtamatuks. Tolle ebahariliku olukorraga kaasneb palju ebamugavusi, sest tavapärasel moel „nähtavate inimeste maailmaga” tal enam kontakteeruda võimalik ei ole. Samas avaneb seni igas mõttes küllaltki keskmist elu elanud, neljakümnele lähenevale mehele, kes oma olukorra tõttu on nüüd sunnitud elu kõrvaltvaatajaks, ja kellel äkki on aega vaadelda, mõtiskleda ja varemolnut meenutada, ümbritsevast maailmast hoopis teistsugune pilt. Ta näeb elu seda poolt, millest ta on varem küll teadlik olnud, aga millele tal pole oma senises igapäevarutiinis olnud tarvidust ega tahtmist tähelepanu pöörata. Oma seisundit ära kasutades püüab peategelane mõne väärnähtuse vastu isegi välja astuda, aga peab varsti tunnistama, et see on tulutu. Kokkuvõttes tõuseb tegelase ette (igavene?) küsimus, kuivõrd oluline on tegelikkuse pahupoole nägemine ja sellest teadmine, kui seda mõjutada ei suudeta, ja kas sellisel juhul pole lihtsam ebamugavad asjad unustada ja elada edasi sellist elu, kus kõigest taolisest kergelt üle libisetakse.