Книги, похожие на «Marko Lempinen, Jussi Niemi, Elu oli laif: Matti Nykänen»

Harry Männil (1920-2010) oli vastuolulise kuulsusega mees, kes mingil hetkel võis olla üks tuntumaid ja mõjuvõimsamaid eestlasi. Maailmasõja ajal Skandinaavia kaudu Lõuna-Ameerikasse jõudnud Männil seadis end sisse Venetsueelas, kus lõi arvestatava äriimpeeriumi. Milline oli Männil tegelikult? Olev Remsul oli tänu isiklikule tutvusele võimalik peategelasega põhjalikumalt vestelda ning saada temalt materjale, mis annavad hea ülevaate kirju elukäiguga mehest, kes jõudis töötada Saksa okupatsiooni ajal Poliitilises Politseis, ehitada Lõuna-Ameerikas üles suured firmad, koguda nii raha, kunsti kui ka vaenlasi. See raamat ei ole kiidulaul peategelasele ega tema ristilöömine sõjaaegse tegevuse pärast. See on lugu ühest vastuolulise kuulsuse ja kirju elukäiguga mehest.

"Kirjutan sulle esimest korda. Ma ei tea su vanust,tausta ega konditsiooni, aga tunnen, et pean sulle kõigepealt selgitama, mida sa oma käte vahel hoiad. Kuigi ma räägin selles raamatus oma elust, ei pea ma seda siiski elulooraamatuks. Eesti raamatupoodide riiulitel on küllaga erinevate inimeste elulugusid, sest põhjamaist ja kinnist eestlast huvitab kõige rohkem ikka teiste elus toimuv. Neid raamatuid lugedes saab hea juhul teada, et kellelgi teisel läheb samamoodi kui lugejal, ja paremal juhul läheb tal hulleminigi. Sellisel juhul saabub hinge rahulolukübemeke. Vähemalt minule mõjuvad teiste halvad uudised just niimoodi. Mõtlen, et kurat, mul pole hädakedagi, vaata Clintonit või Kennedyt.Ahjaa, „Minu Kennedy“. Miks selline pealkiri? Ärge saage valesti aru, ma ei samasta ennast Ameerika Ühendriikide presidendiga. Mul ei ole suurushullustust. „Minu Kennedy“on mingil määral see võõras kole juhtum, mis paneb mõtlema, et mul endal on ikka väga hästi. „Minu Kennedy“ on lahendamata lugu või mõistatus. Mind seob temaga miskija samas ka mitte midagi."Stig Rästa

President Ilves on öelnud, et nõukogude ajal polnud isegi restorane. See on otsene vale nagu seegi, et burksipuhvet võiks resto õilist nime kanda. Olid küll ja sellised, mida enam ei leia. Sinna ei saanud ülikonna ja lipsuta, seal oli väljaõppinud kelner smoges, kes teadis täpselt, mida mis järjekorras ja millega süüa. Kõrtsis mängisid live bändid, seal löödi tantsu ja soetati lühi- ja pikaajalisi suhteid. Autor on selle mõnusa huumori ja otseütlemistega lugejani toonud, äratundmisrõõmu kui palju! Ja veel – toit oli siis tervislikum – dopingut täistopitud sigu ja muid pudulojuseid ei tuntud, puljong valmis pliidil ja mitte keemilisest imekuubikust, vaid päris kontidest. Noh, ja saidki oma 50 grammi asemel 40 – praegu on see ju norm. Andres Raid

„Nad olid natsid“ on Soome tunnustatud ajakirjaniku, ajalehe Helsingin Sanomat kultuuritoimetuse juhataja Katarina Baeri vanavanemate lugu. Esimene maailmasõda andis baltisakslastest Baeride suguvõsale hoopis teise suuna kui arvata võinuks. Pärast Baltimaade iseseisvumist sidus nende saatused endaga natsi-Saksamaa tõus. Dramaatiliste ajaloosündmuste käigus said neist Natsionaalsotsialistliku Saksa Tööpartei liikmed ‒ aatelised ja aktiivsed natsid.Katarina Baer (sünd 1969) on töötanud aastaid ka Helsingin Sanomate majandustoimetaja ja Berliini kirjasaatjana. Raamatut kirjutama ajendas teda püüdlus saada selgust, mis pani heast perest pärit Gerhard ja Ortrud Baeri osalema mutrikestena ühes 20. sajandi kurikuulsaimas ja hukatuslikumas liikumises.Kahe tavalise noore täiskasvanu parimad aastad möödusid süngel ajal, kuid sellest hoolimata olid nende elus esikohal samad teemad nagu teistelgi: pere rajamine ja kodu leidmine, elus edasijõudmine ja turvatunne. Miks nad hakkasid natsideks? Kas nad olid süüdi sõjaaegsetes inimsusevastastes kuritegudes? Milles nad täpselt osalesid? Milline oli nende lähiring ja lapsepõlv? Taustauuringud ning pere arhiivist pärit kirjad ja fotod pakuvad Eesti lugejale ajalooliselt huvitavat sissevaadet 19.‒20. sajandi Liivimaa baltisakslaste elukorraldusse.„Nad olid natsid“ klaarib haaravalt, hingekriipivalt ja inimlikult ühe perekonna minevikku, mille üle järeltulevad sugupõlved ei saa ise otsustada, kuid mille pitserit neil kanda tuleb. Raamat on ääretult ajakohane ka tänase Euroopa kultuuriliste kokkupõrgete ja lahknevuste taustal.