Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Elu ja armastus»

«Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda.» See lause «Colombast» peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Merimee «Colomba», saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm. Lauri Leesi Raamat sisaldab prantsuse romantismi silmapaistva esindaja Prosper Merimee kaks jutustust – «Colomba» ja «Carmeni».

Lugesin selle raamatu läbi. No ja mis ma oskan kosta. No ei tea kohe. Mõni lugu oli nagu natuke naljakas. Mõni ajas päris kõvasti naerma. Mõni lugu kippus väheke ropuks kätte, aga tuleb tunnistada, et jäi siiski elulisuse piiridesse. Üks lugu pani kaasa noogutama ja imestama, et kuidas ma küll ise sellistele praktilistele mõtetele pole tulnud. Päris mitmes kohas üllatusin, et muidu väga tõepärases loos astuti ainult tilluke sammuke reaalsuse piirist üle ning tulemus kohutas. Aga võib-olla on minu piirid lihtsalt kitsamad kui autoril? Kummaline on ka see, et autor minu nime kasutab. Algul olin pahane. Siis aga lõin käega – las kasutab, kui tahab. Ei viitsi nii tühiste asjade peale pahandada. Eks ma mõistan ka, et autori sooviks on palju raamatuid müüa. Ja kena pseudonüüm aitab ju sellele ainult kaasa. Pealegi on mu nimi väga huvitav. Ütleksin isegi, intrigeeriv: Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees saksidelt laenatud eesnimi. Hakka või ise kirjutama. Armin Kõomägi

Maakirikla tundus sõjatandrist nii kaugel olevat. Lorna elas kiiret ja toimekat elu. Et ema oli surnud, siis pidi neiu hoolitsema ebapraktilise isa ja noorema venna eest, kes ei mallanud oodata, millal saab küllalt vanaks, et kuninglike õhujõududega liituda, ning kahe noorema õe eest. Lisaks külarahvas ja kohalik arst Michael. Lorna teadis, et tohter on temasse armunud, ja pidas meest samuti kalliks.Romantika ja kired olid aga määratud lükkuma tulevikku, kuni mängu tuli Jimmy Braith. Jimmy ravis lähedal asuvas laatsaretis sõjahaavu. Järsku leidis Lorna, et on mehesse ülepeakaela armunud, ja noored abiellusid. Ent Jimmy pidi uuesti kaugele sõtta minema ja kõik hakkas viltu vedama.

Järg raamatule „Maalingutega mees“. SharDama Ka ja Maalingutega Mees olid kunagi sõbrad, relvavennad. Nüüd on nad vihased vaenlased. Nende looga on seotud Renna, noor naine, kel on tulnud taluda üleinimlikke kannatusi; Leesha, uhke ja imekaunis ravitseja, kelle loitsutundmine ületab juba Maalingutega Meest ennastki; ning Rojer, rändurist viiuldaja, kelle tavatu muusika suudab deemoneid rahustada – või nende meeled nii segamini ajada, et nad ründavad üksteist. Ja ometi, sel ajal kui vanad liitlassuhted pannakse proovile ja sõlmitakse uusi, on kõik õndsas teadmatuses sellest, et ilmunud on uus liik deemoneid, intelligentsemad – ja ohtlikumad – kui ükski, kellega ollakse varem kokku puutunud.

„Hundirada” on lugu sellest, kuivõrd juhib meie elukulgu päritolu ja kui vaba on inimene ise oma elu üle otsustama. Paari aasta eest leseks jäänud Teppo on saanud talviseks ajaks tööotsa järve saarel. Ühel päeval haagib end Teppole sappa bravuurikas naine koos väikese lapsega. Üle öö muutunud ilmaolud on järgmiseks hommikuks tagasitee külla ära lõiganud ja Teppo on saanud endale vastu tahtmist uue perekonna. Kui naine ühel ööl kaob, jääb võõras veidralt tõsiste silmadega Sasha Teppo hooleks.Mida vanemaks Sasha saab, seda enam kerkivad üles küsimused tema päritolu kohta: kes ta on, kus on ta juured ja kes oli ta ema, see kummaline naine, kelles pulbitses ühteaegu nii meeletu elutahe kui ka raevukas enesehävituslikkus. Kui välja ilmub Gregor, ema kunagine kallim ja sõber, hakkab Sasha üha enam aimama, kuivõrd eriskummalist päritolu ta tegelikult on. Katrin Johanson (snd 1972) on lõpetanud Viljandi Kultuurikolledži näitekunsti erialal, töötanud õpetaja ja ajakirjanikuna ning illustreerinud raamatuid, praegu töötab ta inglise keele õpetajana. „Hundi¬rada” on Katrin Johansoni kolmas romaan. Kirjastuses Varrak on varem ilmunud tema romaanid „Läbikäidavad toad” (2015) ja „Atlantis abajas” (2016).