Книги, похожие на «Elly Griffiths, Koolmekohad»

Joomahullu päevaraamat on tõupuhas kultusraamat. See Juha Vuorise päevikuvormis netti kirjutatud absurdne ja siiralt räme kolehuumori õieke saadab väikekodanlikud väärtushinnangud pikalt ning paneb naerulihased tõsiselt proovile. Joomahullu päevaraamat on Soomes olnud meeletult edukas, see on tõlgitud norra ja rootsi keelde ning loo järjed Tulba-ahv, Mürgiaastad ja Rasedusarmid on samuti müünud lausa pagana hästi.

Ligi kaks aastat on möödunud ajast, mil Rebecka Martinsson klaaris arveid meestega, kes mõrvasid tema noorpõlvesõbra Viktor Strandgårdi. Nüüd on Rebecka haiguslehel ja tal on väga raske tollaseid sündmusi meenutada. Töö tõttu satub ta taas Kirunasse, kus äsja lapsepuhkuselt naasnud politseiinspektor Anna-Maria Mella on asunud uurima preester Mildred Nilssoni mõrva. Kuriteo jäljed on küll jahtunud, ent tõde hõõgub külas nagu tuli tuha all. Mõrvatud preester Mildred Nilsson oli feminist ja mässaja, kes oli pinnuks silmas nii oma ülemusele ja kolleegidele kui ka paljudele meessoost külaelanikele. Mildredi tulek pööras kõik senised võimusuhted pea peale, ta rajas naisvõrgustiku ja lõi kiriku maadele rännanud emahundi kaitseks sihtasutuse. Tänu Rebeckale jõuavad politsei kätte Mildredile saadetud ähvarduskirjad ja üks võigas joonistus. Ehkki Rebecka hoidub seekord sündmustesse sekkumast, lõppeb asi tema jaoks siiski veriselt. Åsa Larssoni eelmine Rebecka Martinssonist kõnelev romaan „Päikesetorm” ilmus kirjastuses Varrak 2015. aastal.

TAGASIPILK KÄIDUD TEELETeekonna lõpul vaadatakse ikka tagasi ja meenutatakse teel läbielatut. Arvan, et mind lapsena kasvatanud vanaisa Alfred, eluaegne eesti keele õpetaja, võiks oma tütrepojaga rahul olla, sest tänu temale hakkasin juba nelja-viie aastasena raamatute ja kirjanduse vastu huvi tundma. Nii olengi läbi elu olnud kahe isanda teener: tehnika, mis andis leiva, ja kirjandus, mis tõi rõõmu ja rahuldust. Oma vanaisale Alfredile pühendan käesoleva raamatu nimiloo – ülevaate tema kodutalu käekäigust läbi aastakümnete, mis ilmub esmakordselt.Peale selle on siia raamatusse koondatud minu põhitöö kõrval kirjutatud lühiproosat, samuti ka paar viimastel aastatel ilmunud, aga ka mõned seni ilmumata lühilood. Novell „Udu teel“ on minu debüütteos, mis märgiti ära 1963. aasta „Loomingu“ novellivõistlusel, kannab tolle ajastu pitserit ja on ära toodud originaalkujul. Jutustusena loetav on ka filmistsenaarium „Tuuline saar“, mis sai 1977. aasta võistlusel II (tol võistlusel kõrgeima) preemia. Režissöör Veljo Käsperi muudetud stsenaariumi järgi valmis sellest „Tallinnfilmis“ 1982. aastal film „Pihlakaväravad“. Novelli „Päevast päeva“ kirjutasin oma toonase ettevõtte Venemaalt tulnud direktori kohta ja see tähendas mulle uue töökoha otsimist. Ka teised lühemad novellid on sündinud tõsielust. Nii et – head lugemist!