Книги, похожие на «Olev Remsu, Elitaarne mees Harry Männil»

„Nad olid natsid“ on Soome tunnustatud ajakirjaniku, ajalehe Helsingin Sanomat kultuuritoimetuse juhataja Katarina Baeri vanavanemate lugu. Esimene maailmasõda andis baltisakslastest Baeride suguvõsale hoopis teise suuna kui arvata võinuks. Pärast Baltimaade iseseisvumist sidus nende saatused endaga natsi-Saksamaa tõus. Dramaatiliste ajaloosündmuste käigus said neist Natsionaalsotsialistliku Saksa Tööpartei liikmed ‒ aatelised ja aktiivsed natsid.Katarina Baer (sünd 1969) on töötanud aastaid ka Helsingin Sanomate majandustoimetaja ja Berliini kirjasaatjana. Raamatut kirjutama ajendas teda püüdlus saada selgust, mis pani heast perest pärit Gerhard ja Ortrud Baeri osalema mutrikestena ühes 20. sajandi kurikuulsaimas ja hukatuslikumas liikumises.Kahe tavalise noore täiskasvanu parimad aastad möödusid süngel ajal, kuid sellest hoolimata olid nende elus esikohal samad teemad nagu teistelgi: pere rajamine ja kodu leidmine, elus edasijõudmine ja turvatunne. Miks nad hakkasid natsideks? Kas nad olid süüdi sõjaaegsetes inimsusevastastes kuritegudes? Milles nad täpselt osalesid? Milline oli nende lähiring ja lapsepõlv? Taustauuringud ning pere arhiivist pärit kirjad ja fotod pakuvad Eesti lugejale ajalooliselt huvitavat sissevaadet 19.‒20. sajandi Liivimaa baltisakslaste elukorraldusse.„Nad olid natsid“ klaarib haaravalt, hingekriipivalt ja inimlikult ühe perekonna minevikku, mille üle järeltulevad sugupõlved ei saa ise otsustada, kuid mille pitserit neil kanda tuleb. Raamat on ääretult ajakohane ka tänase Euroopa kultuuriliste kokkupõrgete ja lahknevuste taustal.

MIKS MA SEDA TEGIN? Tõepoolest, miks? Kas ma tõesti arvasin, et keegi tahab üksipulgi teada, kuidas ma oma elukest elanud olen?Esialgu ei arvanud. Aga kui ma hakkasin ajaviiteks Facebookis kirjutama, esmalt sellest, mida ma olin lugenud või mida ma miskist asjast arvan, hiljem aga ka omaenda meenutusi ammustest aegadest, siis hakkasid inimesed kommentaarides küsima, miks ma oma mälestusi raamatusse ei vormi. Et nad tahaksid kangesti neid lugeda ning mõni väitis isegi, et ta oleks valmis sellise raamatu endale ostma. Algul ma ei võtnud seda tõsiselt, aga kui küsijatest sai juba väiksemat sorti koor ja kirjastajadki hakkasid uurima, kas nad võiksid seda olematut raamatut avaldama asuda, siis mõtlesin, et tõepoolest, miks mitte!Aeg on kopp maasse lüüa ja mõned lahedamad lood aegade hämarusest välja kaevata. Sest olgem ausad, pulli on ikka saanud, ja miks mitte seda üheskoos meenutada!OLAV OSOLIN

Andrei Hvostovi lapsepõlv möödus salapärases kinnises Kirde-Eesti linnas Nõukogude Liidu aatomitööstuse tehase kõrval. Tema lood räägivad eestlastest, venelastest, külmast sõjast, seriaalikangelastest, välismaa asjadest, „päris"-Eestist, mis jäi väljapoole Sillamäed; juttu tuleb ka Sinimägede lahingutest, Vaivara koonduslaagrist ja muust sõjapärandist. Need lood avavad eesti lugejale uusi tahke, samas pakuvad mitmedki kuuekümnendail sündinute põlvkonna mured-rõõmud laiemat äratundmist. Autorile omases kreissae-stiilis lõikavad mitmed teemad sisse ka tänapäeva Eestisse ja lahkavad eestluse olemust, jätkates tema raamatu „Mõtteline Eesti” probleemistikku.

Ühel päeval helistas mulle naisterahvas nimega Betti Parklai ja kutsus välja – tal olevat tähtis ettepanek. Olime koos Bettiga töötanud kunagi 1970.– 80. aastatel Tallinna Moemajas, nüüd oli Bettil tärganud mõte oma mälestused kirja panna ja ta tahtis mind loo kaasautoriks.Töö Eesti ainsa ja kogu Nõukogude Liidu ühe populaarsema ajakirja Siluett toimetuses, eriti aga tolleaegsed teekaaslased on mulle südamesse jäänud, nii et võtsin pakkumise vastu.Mood liikus toona peamiselt Moskva vahet ja tiirutas natuke ka teistes tolleaegse suure kodumaa linnades, teinekord, kui hästi läks, oma nina üle piiri lükates, millest siin ka juttu tehakse.Absurdi pakkus see aeg kuhjaga ja kus on absurd, ega sealt naligi kaugel ole. Inimesed omas ajas, paljudel on nad veel meeles, mõnele tuttavad, mõni neist legendiks saanud, ongi selle raamatu peategelased, kuigi jah, kõik nad ei esine siin oma nime all …„Milline võrratu kunstnik on aeg! Kuidas ta kõike ümber teeb ja kõike muudab!“ on üks kirjanik öelnud. Maimu Berg