Книги, похожие на «Olev Remsu, Elitaarne mees Harry Männil»

„Topeltelu” on rännak läbi 20. sajandi teise poole USA meelelahutus- ja kunstimaailma ühe samasooliste paari seltsis. See on üleskutse võrdõiguslikkusele, ilma paatose ja loosungiteta. Alan Shayne’i ja Norman Sunshine’i topeltautobiograafia jutustab mõnusa huumoriga nende 1958. aastal alanud ja siiani kestvast ühisest teekonnast Broadwaylt Greenwich Village’isse, Madison Avenuele ja Hollywoodi.Tänu Alanile avanevad meile teatri, kino ja televisiooni telgitagused, Norman jutustab reklaamikunstniku, maalija ja ajakirja väljaandja konkurentsitihedast elust. Nende rohkem kui 50 aastat kestnud kooselu jooksul muutus maailm sedavõrd, et oma seksuaalsuse pärast kurjategijateks peetud inimestest said viiekümneaastase kooselu järel seaduslikud abikaasad, kuigi esmalt mitte romantilistel, vaid puhtpraktilistel kaalutlustel.Sellest suhtest on õppida kõigil, seksuaalsest sättumusest sõltumata. Kuidas hoida pikkade aastate jooksul üleval õnnelikku, kirglikku, vastutustundlikku, truudusel põhinevat suhet, vaatamata elu keerdkäikudele, kividele ja kändudele, mis kõigile teel ette tulevad.

Minu sees elab rändaja. Armastan teed. Mõlemal kujul. Seda, mis jalgade all kulub, ja seda, mis tassi sees hinge soojendab. Läksin ühel õhtul töölt koju ja rääkisin teismelisele tütrele vaimustusega oma suurepärasest mõttest minna Hispaania palverännakurajale. Leppisime kokku, et läheme koos ja kirjutame koos.See lugu on minu elu läbi kahe kõige olulisema suhte – minu suhe emaga ja minu suhe tütrega. Mu ema on geenius. Kui suur õde alles väike oli ja kõndides kukkus, ütles ema talle: „Tule siia, ma tõstan su üles.“Samal ajal on see meie aja lugu. See on osa seitsmekümnendatel sündinud põlvkonna kirjutamata loost.Armastust on mitut moodi. Selles raamatus on kaks armastuslugu.Kätlin KaldmaaKui ma poleks emaga caminol käinud, ei oleks ma kunagi teadnud, et tegelikult on ta nagu koerakutsikas, kes hommikuti iga hinna eest õue tahab minna.Hanneleele Kaldmaa

Miks just raamat? 40. sünnipäeva puhul korraldas Peeter Volkonski Illegaardi kohvikus näituse “Minu ja minu sõprade asjad”, mis on nüüdseks unustusehõlma vajunud. 50. sünnipäeva puhul korraldas ta Vanemuise kontserdimajas kontserdi, mis jäi tehnilise apsu pärast linti võtmata. Niisiis mõtles ta, et 55.sünnipäeva puhul võiks olla raamat, sest raamat jääb kusagil ikka alles, näiteks Ameerika Ühendriikide Kongressi Raamatukogus, kus on tallel isegi kõik “Harju Elu” numbrid. Miks selline pealkiri? Peeter Volkonski sobras vanades paberites, leidis mõne loo, mis kunagi ammu isegi avaldatud, mõne, mida kunagi esitatud ja mõne, millest ta isegi ei aimanud, et see veel alles on. Seejärel istus ta tugitooli, kirjutas ruudulisse kaustikusse mõne pildi juurde ja pani kõik kokku. Sai paras kompott. Ja kuna kõike selle komponente ühendavad kaaned, siis ei mõistnud ta paremat pealkirja välja mõelda, kui selle raamatu rahvusvaheline number.