Книги, похожие на «Robert Kirkman, Jay Bonansinga, Elavad surnud: Kuberneri tõus»

Rootsi kirjaniku L. Anderssoni (s 1970) romaan on iseseisev järg romaanile „Omavoli” (eesti keeles 2015), mis pälvis prestiižika Augustpriseti. Terava pilgu ja rohke huumoriga lahkab Lena Andersson sel korral armukese rolli meie kultuuris, samuti sügavale juurdunud arusaamu, mis armukolmnurka juhivad.Ester Nilsson on tagasi. Ja ta ei ole midagi õppinud.Viis aastat pärast Hugo Raski kohtab Ester Olof Steni. Juba esmakohtumisel reageerib tema keha tuttavalt: ta on ülepeakaela armumas. Olof ei tee saladust, et on abielus Ebba Silfversköldiga, kuid hakkab samal ajal Estriga kohtuma. Nad alustavad suhet, ehkki Olof ei luba seda nii nimetada, sest ta on ju abielus ja tal ei ole vähimatki kavatsust Ebbat maha jätta. Aga mida ta siis Estrist tahab?Ester ostab auto, et saaks Olofit teatrietendustele, kohtingutele ja igale poole mujale sõidutada. Suved muutuvad Estri jaoks väljakannatamatuks, sest suved veedavad abielumehed oma abikaasadega. Ester Nilssonist on saanud armuke. Kuid Olof Sten on vägagi ambivalentne ja lootus, et ta oma naise maha jätab, tundub igati õigustatud.

Andres Västriku oma tütar Kaja ei ole ainus, kes selles Ohtliku lennu osas käerauad saab. Kui sul on ilmselgelt liiga palju raha, siis on oht, et sa liiga kaua ei ela! Kes siis koksas mehele pootshaagiga kuklasse? Vaata testamenti ja moodusta kahtlusalustest järjekord. Elementaarne ju! Samas on õhk paks peresisesest ükskõiksusest, jäisest kalkulatsioonist. Et Västrikule elu liiga lihtne ei tunduks, saadab tema ex-nukuke pealinnast bussisaadetisena meeldetuletuse, et ta on tütre isa, armastav ja hooliv, nii alfa kui ka beeta. Hea, et Rita liiga palju küsimusi ei esita!

„Lahkulöömislahingud”, täiendava pealkirjaga „Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat” on järg 2011. a novembris ilmunud romaanile „Ennesõjaaegne kullakarva”, täiendava pealkirjaga „Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat”. (Paberraamat ilmus sarjas „Sündmuste horisont” 27. raamatuna.) Mainitud esimene raamatu katkeb poolelt sõnalt, nii et mõned inimesed on tunnistanud, et käisid poes vaatamas, ega nad ometi praakeksemplari pole saanud… Autori sõnul juhtus lihtsalt selline asi, et kui romaan kokku sai, selgus, et mahtu on üsna palju ja nii ta selle enam-vähem keskelt, enam-vähem loogilise koha pealt kaheks lõigi… Sõda! Sõda on kurb paratamatus ja kuigi Kuu Ordu juhid on konflikti vältimatust mõistes selleks hoolikalt valmistunud, ei lähe sellest midagi oluliselt paremaks – sõjas saab ikka palju inimesi surma ja vaenupooled kipuvad lootusetu järjekindlusega tegema võimalikest halvimaid valikuid. Nii lähevad ka selles sõjas asjad lihtsalt masendavast veelgi räbalamaks, kuni jõutakse tuumalöökide vahetamiseni. Sest Kuu Ordu on osutunud liiga vintskeks vastaseks. Ja seal, radioaktiivseks tuhaks muutunud Madagaskari asulate ja Maa orbiidil triivivate tehiskaaslaste rusude keskel sünnib uus ajastu – kosmoserahva karm aatomitulene koidik.

Olen Marsil lõksus. Mul ei ole kuidagi võimalik Maaga ühendustvõtta. Kui oksügenaator katki läheb, siis ma lämbun. Kui veetaaskasutussüsteem katki läheb, siis suren ma janusse. Kui Marsi-majja leketekib, siis ma lihtsalt justkui plahvatan. Kui ükski neist asjadest ei juhtu,siis saab mul lõpuks toit otsa ja ma suren nälga. Olen omadega perses. AndyWeir (snd 1972) on programmeerija, „Marslane“ on tema debüütromaan.Raamatu põhjal valmib 2015. aasta sügisel mängufilm.