Книги, похожие на «Anton Hansen Tammsaare, Elavad nukud»

Piret Bristoli kolmas romaan kirjeldab üliõpilaste elu Tartus 20. sajandi viimase kümnendi hakul. Suvest suveni 1989–1990 leiavad Leningradi (praeguse Narva) maantee tornühiselamus aset kõikvõimalikud sündmused nii provintsist saabunud minategelase kui ka vanade olijate, füüsika-üliõpilaste, elus. See oli aeg, kui Tartu tänavate veneaegsed nimed olid rahva mälus värskemad kui äsjase ümbernimetamise käigus taastatud ning Eesti kuulus veel Nõukogudemaa koosseisu, Poest sai kõike osta rublade eest, kuid ka valuutapoode tärkas nagu seeni pärast vihma; Toomkiriku varemed ja vana Werneri kohvik olid tellingutes ning ülikooli peahoone juurest viis raekoja platsile kitsuke tänav, mida rahvasuu kutsus Poola koridoriks. Perestroika ja glasnost olid juba oma vilju näidanud. Oli ilmselt lähedal aeg, kui üks poliitik võilattu sisse murrab. Kes see ikka ühiselamus võid sõi? Oli kaunis kevad, meie kahekümneaastased. Tehniline progress oli kohale jõudnud. Kõik oli alles ees.

„Jumalal ei ole aega“ on kaasaegne lugu kahest väga erineva saatusega õest, kelle elu põimub olukordades, mida kumbki neist poleks osanud ette näha.Aet, õdedest vanem, on edukas ärinaine, tema nooremal õel Teal pole elus justkui mingeid ambitsioone. Aet on omandanud hea hariduse ning elab kiiret elu. Ta on oma neljakümne teiseks eluaastaks saavutanud pea kõik, mida soovis – jääb veel vaid lahutus tarbetuks muutunud mehest. Neli aastat noorem õde Tea pole aga suutnud selleks ajaks endale isegi peret luua, elukutse omandamisest rääkimata. Ometi on nad mõlemad pärit samast keskkonnast ja neis voolab ühiste vanemate veri. Ainus, mida neile pole võrdselt antud, on aeg.

Järve äärest leitakse surnuks pussitatud noor naine. Keegi ei näi temast puudust tundvat, ka ei leia politsei surnukeha juurest ühtegi dokumenti. Tüdruku taskus on vaid üks hõbedane medaljon, millele on graveeritud rootsipärane nimi. Uurija Rebecca Lindeberg on sünnituspuhkusel, kuid ei suuda vastu panna soovile oma kolleege paeluva juhtumi lahendamisel aidata. „Ühtäkki oli tal tekkinud tunne, nagu oleks ta jälle tööl, nagu oleks ta taas veel keegi peale selle ülimalt üksildase tulevase ema, kes viimased kuud polnud inimestega õieti rääkinudki. „Martin… Räägi mulle sellest tüdrukust veel. Kas te siis mingeid tema asju ei leidnud, mis oleks aidanud teda tuvastada? Kotti, telefoni…?“ „Kotti ega telefoni me ei leidnud, ehkki terve see piirkond sai läbi otsitud. Võiks ju arvata, et tegu oli röövimisega. Samas, nende haavade järgi otsustades oli tegemist ikka väga tahtliku tapmisega. Aga ühe asja me siiski leidsime.“ Martin võttis oma pruunide kaantega mapi, avas selle ja võttis välja mõned fotod. „Me leidsime tema taskust medaljoni. Näed, sellise. See on hõbedast. Ja siia peale on graveeritud nimi.“ Fotolt oli näha ovaalse kujuga ja kergelt laineliste äärtega medaljon, mille keskele oli graveeritud väikeste korrapäraste trükitähtedega nimi. JENNY DAHLGREN.“ Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamatud „Enne kui on hilja“ (2015), „Kas keegi kuuleb mind?“ (2017) ja „Kommionu“ (2017). „Jenny Dahlgren“ on sarja eelviimane raamat.