Книги, похожие на «Hendrik Groen, Ela ja lase elada»

Kas elumere lainetes heideldes ning unistuste täitumise pole püüeldes õnnestub kõigil jääda iseendaks? Enesekindel, nägus tüdruk, kes oli kindel, et teab mida teeb ja teeb, mida tahab, ei pidanud nägema palju vaeva, et eluvõõras, kuid olemuselt uudishimulik Hubert temasse armuks. Unistajahingega, kena ja leplik noor-mees, kes armastas filosofeerida, arvas nimelt, et kõik, mis elul on pakkuda, tuleb kohe ka järele proovida. Sest vanemaks saades isiklik potentsiaal pöördvõrdeliselt väheneb. «Aga kui äkki olekski just sellist meest vaja? Kedagi, kes teeb kõik, mis talle öeldakse? Nagu Hups, kellel pole eriti oma tahet?» arutas Mirebell. «Kuid teda saab vähemalt usaldada… Ja kui ta oma paljulubavad unistused ka veel teoks teha suudab…» Järele mõelnud, oli neiu üsna kindel, et Hubertis leidub küllaga potentsiaalset mehematerjali. Jäi üle vaid noormehele selgeks teha, kui väga ta tahab naist võtta… Meil kõigil on unistused. Mis on aga hind, mida me oleme valmis maksma?

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese. Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…“Ähk läheb tarvis, mõtlesid ka Hiiumaal Soonlepa talukohas varem elanud kokkuhoidlikud inimesed, kes kõike ise valmistasid, kogusid, korjasid ja tänu kellele võiks siin kas või oma muuseumi teha.Ähk läheb tarvis, mõtles üks mees ja otsustas ehitada veidra isemajandava keramaja. Seesama mees mõtles, et naistki võib tarvis minna, ja nii jõudsin tema tuules mina mandrilt Hiiumaale. Nüüd mõtleme koos, et ähk läheb siinsesse kõrvalisse saarenurka tarvis kultuurielu – Soonlepa mõisalauta jõuavad muusika, teater ja ühepäevakohvikud.Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See mulle nende juures meeldibki.Raamatuga tähistame Eesti 100. sünnipäeva.

Iga inimese, ka kõige silmapaistmatuma, elukäik on ainulaadne ja kordumatu ning vääriks seega omaette romaani. Ka Rakvere koolitüdruk Vaike vaatas juba varases nooruses tema ees säravale eluteele suurte lootustega, sest see pidi andekaks tunnistatud tüdrukut viima ainult ülesmäge, saama taevatrepiks, mille lõpul ta sinilinnu tiivul kõrgustesse tõuseb. Paraku tegi karm elu tema plaanidesse peagi oma korrektiivid ja tõestas, et andekus on ainult imetilluke eeldus selleks, et äravalituks saada; sinilinnu püüdmiseks peab inimene lisaks andekusele omama veel palju muud, kõigepealt raudkindlat tahet eesmärgi nimel oma nõrkusi võita ja emotsioone juhtida. Aga alati ei piisa sellestki – kui suured ajaloolised sündmused kogu rahva elu segamini löövad, saab varem nii ahvatlenud sinilinnu püüdmisest vaid soov ellu jääda. See on lugu Vaike Katterist – pehmest ja samas isekast, boheemlase hingega eluvõõrast ja ometi kõikidele rasketele katsumustele vastu pidanud naisest, viiekordsest emast ja kümnekordsest vanaemast. Lugu, mis peegeldab selle rõõmsaloomulise naise rõõmuvaest elu läbi viiekümne aasta.