Книги, похожие на «Hanif Kureishi, Eimiski»

Star D’Aplièse seisab oma elus ristteel, kui ootamatult sureb tema armastatud isa – saladuslik miljardär, keda tema kuus lapsendatud tütart kutsuvad Pa Saltiks. Mees on jätnud igaühele neist vihje nende tegeliku päritolu kohta, aga Star – õdedest kõige mõistatuslikum – kardab katkestada talle senini turvatunnet pakkunud lähedast suhet õde CeCega. Meeleheitesse sattununa otsustab ta siiski hakata uurima esimest talle jäetud vihjet, mis viib ta ühte Londoni antikvariaati, ning tema ees avaneb täiesti uus maailm.Sada aastat varem annab isepäine ja sõltumatu Flora MacNichol endale tõotuse, et ei abiellu kunagi. Ta on õnnelik ja tunneb end turvaliselt oma Lake Districti kodus, mille läheduses elab ka tema suur eeskuju Beatrix Potter, kuid siis viivad salasepitsused ta Londonisse, kõrgseltskonnas palju kõneainet pakkunud naise Alice Keppeli koju. Florat lõhestab kirglik armastus ja kohustused oma perekonna ees, aga ta tunneb, et on vaid ettur suures mängus – mille reegleid teavad kõik peale tema –, kuni kohtumine saladusliku härrasmehega annab vastused, mida Flora on otsinud kogu elu.„Varjuõde” on kolmas osa Lucinda Riley ülipopulaarsest raamatusarjast, mis on inspireeritud Seitsme Õe nimelisest tähtkujust ja sellega seotud mütoloogiast.

Aastavanune laps satub üksinda võõrale planeedile. Kuid jääb sellest hoolimata ellu. Kui ta hiljem, kolmeteistaastaselt leitakse, pakub ta leidjatele palju peamurdmist – ta oskab asju, mida inimesed ei oska, käitub viisil, mis inimestest erineb. Ta esimene soov on see, et inimesed kiiresti lahkuksid.Sedapuhku pole Strugatskitel kõige tähtsamaks mitte ühiskond, vaid eelkõige inimene. On tore, kui inimene mõtleb teaduslikele avastustele ja inimkonna tulevikule ja võitleb selle eest – aga kui panna sinna kõrvale üks rikutud lapsepõlv? Kumb on tähtsam?Tsitaat teosest: «Juba viiskümmend tuhat aastat üritame me aru saada, mis me oleme, kuid seestpoolt vaadates seda probleemi ei lahenda, nagu ei ole võimalik iseennast juukseidpidi üles tõsta. Tarvis on ennast kõrvalt vaadata, võõraste, täiesti võõraste silmadega…» Just seda teevad siin ka Strugatskid – vaatavad inimest võõraste silmadega.

448 lkNeil erinevatel koomilistel, sooja pilguga inimese sisse vaatavatel lugudel on üks ühine nimetaja: kirjutusmasin. Mõnes neist on sellel väiksem roll, mõnes suurem. Kirjutusmasin esindab paljudele teatavat käsitööoskust, ilu ja isikupära, mida on moodsas maailmas aina raskem ja raskem leida. Ometi on Tom Hanks neis lugudes selleni küündinud, just samasugusel tagasihoidlikult tundlikul moel, nagu oma filmirollides.