Книги, похожие на «Hanif Kureishi, Eimiski»

„Peep Patisoni elusõlmed“ on lugu mehest, kes sündis ühe Lõuna-Eesti kolhoosi suurfarmi esilüpsja ja karjaku neljanda lapsena ning elas kogu oma lühikeseks jäänud elu samas kohas ning samade inimeste keskel.Peebust oleks võinud kasvada tubli inimene – teadlane, muusik või kes tahes, kuid seda ei juhtunud, sest temast sai alkohoolik. Ta ei olnud õnnetu ega tundnud millestki puudust, kuid kas sellest piisas, et olla lihtsalt inimene?

Oma parimaks peetud romaanis «Metsmees» (1929) kujutab Janno satiirilises plaanis omaaegset nn. hõimuliikumist.Filoloogiadoktor Rasmus toob Eestisse mordva nooruki Peedra Smirnovi, et kasvatada «metsmehest» mordva valgustustegelane. Kuid sisseelamine siinsesse tõusiklikku seltskonda kujuneb noormehele valuliseks.

INIMESE ELLU MAHUB NII PALJUARMASTUST, ÕNNE JA KURBUST.KUI ME AINULT VÕTAKSIME ENDALE AEGA, ET KUULATADorisel on 1928. aastast saadik olnud üks ja seesama aadressiraamat. Seal on kirjas kõik inimesed, kellega ta oma elus on kohtunud. Nüüd elab ta üksinda Stockholmis ühes Bastugatani korteris. Aadressiraamatus on enamik nimesid maha kriipsutatud, surnud, ning Dorise elus on ainsaks vahelduseks hooldustöötaja külaskäigud ja vestlused teisel pool Atlandi ookeani elava õetütre tütre Jennyga.Ühel päeval hakkab Doris aadressiraamatus olevatest sõpradest kirjutama. Et Jenny, kes ainsana teda mäletama jääb, päriks ka tema jutustused.„Punane aadressiraamat” on haarav lugu, mis kirjeldab suure kaasaelamisega elukogemust, mida üks vanem inimene endas kannab. See hõlmab ühte tervet elu ning viib lugeja kaasa reisile möödunud aegade Pariisi, New Yorki ja Stockholmi.Sofia Lundberg (1974) on kirjanik ja toimetaja, ta elab Stockholmis oma pojaga. „Punane aadressiraamat” on tema debüütromaan, raamatu tõlkeõigused on müüdud 27 riigile kõikjal maailmas.

NB! Tegu on paberraamatu põhjal loodud piltideta versiooniga.Vahel mõtleme finantsasutusest kui paigast, kus hallide betoonmüüride vahel liiguvad täpseks viilitud ülikondadega mehed, käes ajatu lõikega portfellid, kust nad võtavad välja standardseid A4-sid, millel olev tekst on joondatud täpselt mõlema serva järgi. Ent on ka teistsuguseid. Väga teistsuguseid. Kohti, kus sa mõtled ise. Sa otsustad ise. Sa teed ise. Sa teed ka vigu ise ning kui sa tahad tantsida hommikul kella viieni kontorilaudadel, et paari tunni pärast taas alustada, siis seegi otsus on tehtud ise. Säärane koht on LHV.Eero Epneri poolt LHV 20 aastapäeva puhul kirjutatud hoogne ajalooraamat räägib tõsielul põhineva loo LHV sünnist, kahekümnest tegevusaastast ja kujunemisest tänaseks finantsgrupiks. Raamat põhineb kümnetel intervjuudel LHV asutanud ja seal töötanud inimestega.

Michael ja Ellis kasvavad üles 1960ndate Oxfordis, aga see pole keepide ja tornide akadeemiline Oxford, vaid autotehase ja töölisklassi oma. Jõesuplusi, rattasõitu ja luulet täis poisipõlvesuvesid kaitseb Ellise ema usk, et ilu ja õrnus on kõigile lubatud, ka meestele.Aga kõik õrn ja ilus võib kergesti katki minna. Murdumise hääl on päris vaikne ja üldse mitte dramaatiline, mõtleb Michael. Kumbki mees püüab murtud südamega omamoodi toime tulla. Michael kogeb haiglakoridore mööda käies ja Lõuna-Prantsusmaal ekseldes, milline inimlik side ja kaastundlik solidaarsus võib tekkida võhivõõraste vahel. Ellis püüab oma südame killud turvaliselt pappkasti pakkida ja tal õnnestub ennast peaaegu veenda, et tal, nagu „Võlur Ozi” plekkmehel, polegi südant.„Plekkmees” on Sarah Winmani kolmas romaan. Tema sulest on varem ilmunud „Kui jumal oli jänes” ja „Imeliste sündmuste aasta”.