Книги, похожие на «Hanif Kureishi, Eimiski»

Nelikümmend kolm aastat pärast keskkooli lõpetamist sätivad klassikaaslased end Hiiumaale Kassarisse üle väga pika aja kokkutulekule. Aastate jooksul on nende elus palju muutunud, kuid nagu selgub, väga palju ka lihtsalt varju lükatud, alla surutud, ootele jäetud. Nüüd, juba mõnevõrra elu näinud inimestena uuesti kokku saades jätkub mõnigi lugu sealt, kus see omal ajal pooleli jäi, ja alguse saab mõnigi päris uus lugu."Klassikokkutulek Kassaris" on kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö.

Nutikas, kaasahaarav, vastupandamatu. – Liane MoriartyStraubil on anne paljastada elu suuremaid tõdesid väikeste tähenduslike detailidega. – New York Magazine, VultureSõbrad ja endised ülikooliaegsed bändikaaslased Elizabeth, Andrew ja Zoe on aastate jooksul olnud tunnistajaks erinevatele olulistele sündmustele üksteise elus – abiellumine, kodu ostmine, ettevõtete ja perekonna loomine. Samal ajal on nad püüdnud kõigest väest säilitada oma noorusaja identiteeti.Bändi hiilgeaegadel varjas Elizabeth oma Kesk-Lääne naeratuse ülbuselooriga, Andrew lasi juustel pikaks kasvada ja Zoe oli see lesbi, kellega kõik heteronaised magada tahtsid. Nüüd, neljakümnendates, elavad nad kõik Brooklynis, sügavalt keskklassiga asustanud naabruskonnas, üksteisest hõikekaugusel, ning täiskasvanute maailma argipäev näib olevat saabunud valutult. Aga sel suvel, kui kahe paari lapsed on korraga suureks saanud (ja magavad teineteisega), hakkab nende hoolega ehitatud maailm laiali lagunema ning päevavalgele kistud saladusi – nende endi, aga ka kuulsa neljanda bändiliikme kohta, kelle tähelend toimus ilma nendeta – ei saa enam kalevi alla peita.Straubi romaan, milles segunevad elutarkus, läbinägelikkus ja huumor, kõneleb sõpradest, uudishimust, ambitsioonidest ja naudingutest, nooruse elevusest, keskea ootamatusest ja tõsiasjast, et meie kired – olgu nendeks toit või sõprus või muusika – ei kao päriselt iial, need lihtsalt arenevad ja kasvavad koos meiega.Emma Straub on Ameerika kirjanik, kelle sulest on ilmunud kolm romaani ja novellikogu. Tema jutte ja artikleid on avaldatud ka Vogue’is, New York Magazine’is, The Paris Review’s ja The New York Timesis. Straub elab koos abikaasa ja kahe pojaga New Yorgis ning tal on oma raamatupood Books Are Magic.

Jõudnud elusügisesse, meenutab inimene paratamatult minevikku. Et olemine vähegi talutav oleks, tuleb leida jõukohast tegevust, mis on vajalik ja rõõmupakkuv. Nii on ka Voldemariga, romaanidest „Elujanu“, „Elamisjulgus“ ja „Elukargus“ tuttavaks saanud ettevõtliku ja kireva elukäiguga mehega. Lesepõlve pidav Voldemar tunneb üksindust, kuid elurõõmus ja reibas mees püüab sellele probleemile lahendust leida. Toris pensionäride jõulupeol kohtub ta meeldivate prouadega. Kas Voldemar leiab hingesugulase ja kuidas suhtub tütar isa püüdlustesse elu huvitavamaks muuta?Nostalgiasugemetega „Elusügis“ maalib värvika pildi Voldemari noorusest, sõja- ja kolhoosiajast ning pensionäride elust 2000. aastate alguse Eestis.

Tol aastal oli tavalisest rohkem apelsine. Need kumasid läikivroheliste lehtede vahel toestikes nagu laternad ja hubisesid kõrgel päikest täis metsade vahel. Nad oleksid nagu tahtnud pühitseda meie lahkumist väikeselt saarelt, sest lõpuks oli Nessimilt saabunud kauaoodatud teade justkui kutse tagasi allmaailma. Teade pidi mind vastupandamatult viima linna, mis nagu ikka hõljus illusiooni ja tegelikkuse piiril, substantsi ja luulekujundite vahel, mis mul alati tekkisid selle nime kuuldes. Mälestus, ütlesin ma endale, mis on moondunud alles pooleldi paberile pandud ihade ja intuitsiooni mõjul. Aleksandria, mälestuste pealinn!„Clea“ on Lawrence Durrelli neljaosalise romaani „Aleksandria kvartett“ viimane raamat. Kui romaani kolm eelnenud osa käsitlesid Teisele maailmasõjale eelnenud aega, siis „Clea“ liigub ajas edasi, rääkides sellest, mis toimus sõja ajal ja pärast sõda. Nagu „Justine’is“ ja „Balthasaris“ jutustab lugu minategelane, Aleksandrias elav inglise keele õpetaja ja kunstnik Darley. See puudutab peamiselt tema armusuhet biseksuaalse maalikunstniku Cleaga ja mõlema kasvamist küpseteks kunstnikeks.Lawrence Durrell (1912?1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke. „Aleksandri kvarteti“ esimene raamat „Justine“ ilmus eesti keeles 2016., teine ? „Balthasar“ 2017. ja kolmas osa „Mountolive“ 2019. aastal.Lawrence Durrelli neljaosaline romaan „Aleksandria kvartett“ on tema tuntuim ja hinnatuim teos, mida ta ise kirjeldas kui „moodsa armastuse uurimist“. Tetraloogia vaatleb Egiptusesse väljarännanute seltskonna seksuaalseid ja poliitilisi intriige enne Teist maailmasõda ja selle ajal.„Justine’is“ (1957, ee 2016) üritab minategelane Darley, Aleksandrias elav inglise keele õpetaja ja kunstnik, leppida oma suhte lõppemisega tumeda, kirgliku ja mitmetahulise Justine Hosnaniga.„Balthazar“ (1958, ee 2017) on nimetatud Darley sõbra, arsti ja müstiku järgi, ning see kirjeldab Darley romantilist suhet Justine’iga filosoofilisemalt.„Mountolive“ (1958, ee 2019) on Inglise suursaadiku David Mountolive’i narratiiv. Selles avaneb minategelase, tema armukeste, sõprade ja tuttavate traagiline lugu teisest vaatepunktist.„Clea“ (1960, ee 2020) kirjeldab Darley jõudmist teadmisele, et andekas Clea Montis on naine, kellele ta on tõeliselt määratud, ning mõlema kasvamist küpseteks kunstnikeks.„Aleksandria kvartett“ on kahtlemata armastuslugu, aga romaani tõeline kangelane on Aleksandria, idamaiselt värvikirev, mere ja kõrbeliiva kuumuses värelev miraaž, mis meenutab „Tuhande ja ühe öö“ maailma, linn, „kus naised ei tohi ihata mõnu, vaid valu, ja peavad jahtima seda, mida nad kõige rohkem kardavad leida“.Tetraloogia igas järgnevas osas selguvad varasemate sündmuste põhjused. Nii meelitab autor lugejat kätte võtma romaani järgmisi osi, avades tegevustiku tagaplaane järk-järgult.

Eesti kirjanduses on seniajani ebaproportsionaalselt vähe zombisid ehk siis ebasurnuid, kes kas osavate surnumanajate tahtel või mingite salapäraste loodusnähtuste mõjul hauast välja ronivad – selle tühimiku on Maniakkide Tänav oma verd tarretama paneva raamatuga nüüd täitnud. Autor on kohalikele ulmesõpradele tuntud juba üle kümne aasta. 90ndate lõpus ilmunud mitu novelli kuulutasid omanäolise ja tugeva autori sündi. Esimene pöördumine pikema žanri poole tõi kaasa äramärkimise 2000. aasta romaanivõistlusel teosega „Minu aknad on puust ja seinad paistavad läbi“, mille Eesti fantaasiakirjanduse austajad väga hästi vastu võtsid.