Книги, похожие на «Rein Põder, Eike»

On 1980. aastad, sügav seisakuaeg, mil ihalus välismaiste asjade, olgu selleks siis pildiga kustukumm või firmateksased, ei olnud mitte ainult soov omada ilusaid asju, vaid tunne, mis neid omades tekkis: et sa oled natuke „vabam“. Autor kirjeldab sooja huumoriga äsja pioneeriks võetud Mai katseid leida kompromiss koduse kasvatuse ja õpetajate nõudmiste vahel. Lisaks peab Mai hakkama saama talle kaela määritud rühmapäeviku täitmisega, kuid kuidas seda teha, pole tal õrna aimugi. Raamat pakub äratundmisrõõmu neile, kes sel ajal noored olid, ja avastamisrõõmu neile, kel polnud „õnne“ selles ühiskonnas elada.Elo Selirand (1975) on režissöör ja kunagine pioneeripäeviku pidaja. Ta on kirjutanud stsenaariume telesaadetele ja-sarjadele ning avaldanud mitu raamatut: „Tormpuudlane“ (2018), „Viimane laev“ (2017) ja „…kes pole kunagi söönud homaari“(viimased pseudonüümi Aliis Jõe all).

Kõigest paarkümmend aastat tagasi sai Saaremaale nagu välismaalegi ainult spetsiaalsete lubade alusel, mille olemasolu kontrollisid nõukogude piirivalvurid tähelepanelikult nii Kuivastu sadamas kui ka Kingissepa lennuväljal. Igaks paadikasutuseks tuli kohalikust piirivalvekordonist saada rangelt märgitud kellaaegadega luba ja mere ääres päevitades pidi isikut tõendav dokument käepärast olema, sest mine sa tea, äkki paned ujuvmadratsiga üle mere putket. Täna, kui võib tellida pileti Pariisi ja homme, unustades passi koju lauanurgale, sinna ka lennata, kõlab kõik eelnev kuidagi imelikult. Millised meeletud muutused on toimunud nii ühiskonnas, meis endis kui kogu maailmas üldse! Tänasel päeval oleme kogu selle mineviku püüdlikult ja kiiresti unustanud ning harjunud mõttega, et see kõik oli väga ammu ja väga vale. Tegelikult ei olnud see üldsegi ammu. Nagu praegu, nii olid ka siis inimestel oma tööd, mured ja rõõmud ning totakast riigikorraldusest aitas üle ja mööda saada nali, huumor ning optimistlik meelelaad.

Vene kirjandusklassiku ülipopulaarne jutustus esimesest armastusest, selle heitlikkusest ja noore aadlimehe hingepiinadest 19. sajandi Vene ja Euroopa aristokraatia suurejoonelise elu taustal.

ON KOHTI, KUST SURNUD KUNAGI EI KAOMossmarken on udust ümbritsetud, silmapiirini laiuv raba, kus kasvavad kidurad männid ja varitsevad sügavad laukad. Ammustel aegadel maeti rabasse ohvriande jumalatele ja räägitakse, et ka tänapäeval kaovad inimesed siin jäljetult.Noor bioloog Nathalie tuleb siia oma märgalasid käsitleva doktoritöö jaoks katseid tegema. Peagi selgub aga, et tema tegelik eesmärk on isiklikumat laadi. Kui rabast leitakse surnukeha, on see niihästi Nathalie kui ka politsei jaoks hirmutav põhjus alustada uurimist, mis siin minevikus juhtus. Nathalie tee ristub rahvusvaheliselt tuntud fotokunstniku Maya Linde omaga, kes töötab uurimise juures politseifotograafina.Mõlemad liiguvad läbi mälu ja pinnase sügavate kihtide šokeerivate avastuste ja kaua varjatud tõe poole.„Ohvriraba“ on köitev lugu märgaladest, bioloogiast, lapsepõlvest ja surmast – ja sellest, mis tegelikult on tõeline ning praegu.