Книги, похожие на «Eia Uus, Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein»

“Elust kirju” algab lapsepõlvest, kulgeb läbi konarliku kooliea ja haiguste tudengiseisusesse, hüppab läbi Indiast, Itaaliast, Venemaalt, Hispaaniast, jääb kauemaks New Yorki, kolib Tartusse ja siis Viljandisse, otsib elu mõtet, aga tavaliselt lihtsalt elab… Üks mikromaailm, mille seest paistavad tuhanded teised.

Mida otsib Kesk-Eesti metsade vahel kasvanud tüdruk 25 miljoni elanikuga hiigellinnast, kus majad ulatuvad taevani ja tipptunnil müttab metroojaamas terve Eesti elanikkonna suurune inimhulk?Otsus Shanghaisse kolida oli teadlik valik. Tahtsin sukelduda täiesti teistsugusesse keskkonda ja selle endale „kodustada”. Mitte ühte sulada ega shanghaistuda, vaid vaadelda, kogeda ja aktsepteerida, et inimsuhted ja riigikord võivad toimida totaalselt teisiti, kui meie oma mätta otsas harjunud oleme.Esialgu plaanitud paariaastane periood Shanghais on märkamatult veninud üle kuue aasta pikkuseks ja mahutab hulganisti erilisi elamusi: töötamine EXPO-l, esimese rahvusvahelise konverentsi juhtimine, kaasalöömine maailma kõrgeimal trepijooksul, lähitutvus kohaliku haiglasüsteemiga ja palju muud. Ja kõige selle kõrval olen tõdenud, et Shanghai on hoolimata suurusest ja eksootilisusest üks turvaline ja sõbralik linn.

„Nii, siin peame tegema ühe akti, midagi näha ei jää, ainult käed, jalad, natuke pead, aga riideid siia pildi peale ma ei taha, see pole mingi moefoto! Ruttu nüüd, või peame siia ööseks jääma!“ kiirustab fotograaf mind tagant. Pariisi kuulsaima surnuaia vahti ei paista kusagil, nii roningi kunsti nimel südame värinal alasti hauakabelisse.Minu lapsepõlve unelmate linna viisid mind seitsmeks aastaks modellitöö, laulmine ja… õpingud kommunistlikus ülikoolis. Enne minekut oli mul Pariisist romantiline kujutelm: Chaneli kandvad glamuursed naised, võluvad hooned Eiffeli torniga taamal, head maneerid ja gurmeeõhtusöögid ühes ohtra šampanjaga. Jah, Pariisis peaks meid ootama elu roosades värvides ehk „La vie en rose“, nagu laulis Edith Piaf. Aga elu seal näitas, et Pariisis on ka mässud, kelmid, turistide hordid, sõjaväepatrullid tänavatel ja krõbedad hinnad. Ning gurmee võib tähendada hoopis krooksuvaid konnasid ja limaseid tigusid.Ja kuigi mu „elust roosades värvides“ sai elu suurlinnas, olen endiselt veendunud, et Pariis on üks maailma erilisemaid linnu, mida korra elus peaks kindlasti külastama!

Tunnustamata geeniuse piinadViibisin kaks kuud kirjanduslinnas loomeresidentuuris, kus mind hakkas peale Praha hirmsa ja ohtliku ilu kummitama veel üks ootamatu tegelane – minust tunduvalt kuulsam ja kõrgemalt hinnatud kirjanik tähtsalt Kanadamaalt! Tundub, et teemad, millest paljud mõtlevad, aga teiste ees vagaviisakalt vaikivad, ongi minu spetsialiteet. Nii ka loomeinimese kadedus – sisimas ussitavad kõik, aga valjusti pajatavad sellest vähesed. Mina, lollike, olen jälle erand, ja ju selliste juhmuste nahka mul see palavalt ihaldatud kulka preemia ka läheb…Et oma tunnustamata isikut vähemasti võõraste sulgedega ehtida, olen teele kaasa haaranud Jaroslav Hašeki, Milan Kundera, Bohumil Hrabali ja teised väga kuulsad Tšehhi kirjanikud. Vahele pikin ka turismiinfot, rohkesti õllejoomist (Prahas teisiti ei saa!) ja igasuguseid kaasnevaid jaburusi – näiteks viin teid Euroopa kõige kummitavamasse hullumajasurnuaeda, millest kujunes luksusliku Josefovi juugendmaja kõrval vaat et mu teine residents.