Книги, похожие на «Jesper Juul, Ei ütlemise kunst»

Mõned inimesed väidavad tõsimeeli, et neid ümbritsevad idioodid, ning ühed ütlevad seda sagedamini kui teised. Kindlasti oled oma elus sattunud olukordadesse, kus kommunikatsioon on häiritud, näiteks oled püüdnud oma partnerit milleski veenda, kuid see ei õnnestunud nii, nagu kavatsesid või lootsid. Või lahkunud koosolekult täielikus segaduses, sest sa ei saanud ühestki kohalviibijast aru. Või ei saanud teised aru, mida sina öelda tahtsid. Kas tuleb tuttav ette?Sellest humoorikalt kirja pandud rahvusvahelisest menuraamatust leiad vastused paljudele käitumismustrite ja isiksustüüpidega seotud küsimustele ning hakkad mõistma ka seda, miks ühe kolleegi töölaud on alati segi või kuidas suhelda ülemusega, kes ei paista kunagi ühtegi sinu mõtet kuulavat. Üks on kindel, pärast seda raamatut hakkad aru saama, mida sind ümbritsevad inimesed tegelikult tahavad sulle öelda, ja märkad rõõmuga, et idioote sinu ümber jääb üha vähemaks.Thomas Erikson on Rootsi käitumisteadlane, lektor, koolitaja ja kirjanik. Raamat „Idioodid minu ümber” (2014) on nüüdseks tõlgitud 25 keelde ja see on ilmunud 40 riigis.

90 parimat juhtimistsitaati koos kasutusjuhistegaJames McGrathi sulest ilmunud „Suure juhtimistarkuse väike käsiraamat“ on järg tema menukile „Suurte juhtimisteooriate väikene käsiraamat“, mis hinnati aastal 2015 Suurbritannia juhtimisinstituudi ja Briti raamatukogu poolt praktilise juhi kategooria parimaks. Sarnaselt McGrathi eelmisele kogumikule külvab ka selle järg lugeja üle tarkuseteradega, millest enamik teooriaõpikuid vaikivad.Kogumikus saavad sõna üksnes need, kes teavad, millest nad räägivad. Olgu selleks kasvõi legendaarne investeerimisguru Warren Buffett, kes on kord öelnud: „Töötajat värvates tuleb vaadata tema kolme omadust: siirust, arukust ja usinust. Kui tal esimest ei ole, siis teised kaks toovad sulle üksnes hukatust … Kui palkad kellegi, kes pole siiras, siis tahad pigem, et ta oleks loll ja laisk.“ Kuldsed sõnad, mis võtavad tabavalt kokku viimase üleilmse majanduskriisi, milles mängisid esimest viiulit ütlemata arukad ja motiveeritud, kuid samas uskumatult küünilised pankurid.Kuid ajatud tsitaadid pole kaugeltki kõik, millega autor lugeja meeli köidab. McGrathi on peatükkidele lisanud ka isiklikke tähelepanekuid, mis aitavad loetut paremini mõista ning argipäeva põimida. Käsiraamatu üheks tugevuseks on seegi, et autor on kuni viimase silbini sümpaatselt konkreetset joont hoidnud. Kulub vaid napp viis minutit, kui sedagi, et tsitaadi tuumast end paari lehekülje abil läbi pureda.Muu hulgas leiab kaante vahelt vastuseid sellistelegi küsimustele, kuidas:• juhtida, planeerida ning arendada oma äri,• juhtida iseend ja oma karjääri,• juhtida ning motiveerida inimesi,• klientidest oma partnerid kujundada.Tsitaadiraamatust saavad uut hoogu nii need, kelle silmad on juba tippjuhi elu näinud, kui ka need, kes alles plaanivad juhatuse laua taga istet võtta.

„Ükski pere pole saar“ on liigutav ja kaasakiskuv lugu aktiivsus-ja tähelepanuhäire (ATH) ja autismispektri häirega last kasvatava pere igapäevaelust.“Ükski pere pole saar” räägib süütundest, mis on tuttav paljudele erivajadustega laste vanematele, ja sellest, kuidas lapse vajadust suurema toetuse järele pannakse pahatihti halva kasvatuse, liigse suhkru või ebaturvaliste peresuhete süüks.ATH-lapsed endale külge sildi „rumal“ või „halvasti kasvatatud laps“, kuid ATH-l pole rumaluse ega halva kasvatusega mingit pistmist. Samamoodi kogevad halvustamist ATH-ga laste vanemad, kes tunnevad end sageli lapsevanema rollis ebaõnnestununa, kuid kes janunevad hoopis mõistmist ja toetust.See räägib ühiskonnast ja koolisüsteemist, mis tihti ei aktsepteeri erinevusi, ja ühe lapse igatsusest kuuluda teiste hulka.Raamat põhineb autori isiklikel kogemustel ja pakub kindlasti samas olukorras olevatele peredele nii äratundmishetki kui ka lohutust.

Me langetame iga päev otsuseid – selle kohta, mida osta või süüa, raha paigutamise või oma laste tervist ja haridust puudutavate küsimuste kohta. Kahjuks on meie otsused sageli halvad. "Nügimine" räägib sellest, kuidas me neid otsuseid teeme ja kuidas saaksime neid teha paremini. Paljude silmi avavate näidete ja mitmekümne aasta käitumisuuringute tulemuste abil näitavad nobelist Richard H. Thaler ja Harvardi ülikooli õigusteaduskonna professor Cass R. Sunstein, et mitte ühtegi valikut ei esitata meile neutraalsel viisil, ja et me oleme kõik vastuvõtlikud kallutavatele teguritele, mis viivad halbade otsusteni. Aga teades, kuidas inimesed mõtlevad, võime kasutada mõistlikku «valikuarhitektuuri», et nügida inimesi parimate otsuste poole, piiramata seejuures valikuvabadust.

Hullult naljakas raamat ahistavast depressioonist javaimuhaigusest? Tundub kohutav idee … Aga kohutavad ideed on Jenny Lawsonileivanumber. Ta ise ütleb nii: „Tegelikult on suurem osa mu lemmikinimestestomadega ohtlikult perses, aga peale vaadates ei arvaks seda üldse, kuna meoleme õppinud seda kas varjama või nii ausalt välja näitama, et see muutubuueks normaalsu¬seks. Filmis „Hommikusöögiklubi” on selline tsitaat:„Me kõik oleme üsna veidrad. Mõned oskavad seda lihtsalt pareminivarjata.” Ja nüüd tõmba sealt see „varjata” maha.”