Книги, похожие на «Diane Lovel, Ei mingeid illusioone»

Kolm aastat tagasi kadus Põhja-Rootsis jäljetult Lelle seitsmeteistaastane tütar Lina. Juba kolm aastat sõidab Lelle valgetel suveöödel autoga ringi ja otsib meeleheitlikult oma tütart. Ta sõidab mööda 95. maanteed, mida kutsutakse Hõbedateeks.Väikesesse Glimmersträski asulasse saabub Meja koos oma emaga, kes loodab alustada uut elu. Meja on sama vana kui Lelle tütar siis, kui too kadus. Kuid see hüljatud paik on Meja jaoks ohtlik.Sügispimeduse saabumine seob Lelle ja Meja saatuse, ning kui veel üks tüdruk kaob, põimuvad nende elud kummitavalt ja traagiliselt igaveseks ühte.„Hõbedatee” on meeleolukas ja liigutav põnevuslugu sellest, kuidas suuta ka kõige süngemal ajal tugev olla.https://www.thebooktrail.com/book-trails/the-silver-road-stina-jackson/Stina Jackson (snd 1983) on pärit Rootsist Skellefteåst. Rohkem kui kümme aastat tagasi siirdus ta USAsse Denverisse. „Hõbedatee“ on Jacksoni debüütromaan, see tegi temast Põhjamaade põnevuskirjanduse tõusva tähe. Teos valiti 2018. aastal Rootsi parimaks kriminaalromaaniks."Kui see raamat ei võida vähemalt Rootsi Krimikirjanike Akadeemia debüüdi auhinda ja sellest ei tehta Netflixi seeriali … siis pean ma andma talle Åsa Larssoni auhinna."

Rootsi kirjanik Johannes Anyuru on kirjutanud romaani oma isast, kelle suurim unistus oli saada lenduriks. Ta saadeti 1960.aastatel Ugandast Kreekasse hävituslenduriks õppima, kuid tema kodumaal toimunud riigipööre tegi ta unistusele lõpu ning temast sai pagulane. Mõtlikult ja poeetiliselt, kohati veidi unenäoliselt liigub autor koos isaga läbi aastate ja sündmuste, mis on lõpuks seotud tema enda, nahavärvi ja identiteedi, ajaloo, isa ja poja looga.Johannes Anyuru sündis 1979. aastal Rootsis, tema isa on pärit Ugandast ja ema rootslanna. 2003. aastal debüteeris Anyuru luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud mitu luulekogu ja kaks romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. „Paradiisist tuli torm” sai 2012. aastal Svenska Dagbladeti kirjandusauhinna ning see romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse.

Ehitaja Riho Koorik naaseb Soomest ja leiab eest tühja korteri. „Kõik märgid näitasid, et Margit oli läinud. Jalga lasknud. Uttu tõmmanud. Minema kamminud. Haihtunud. Ühes temaga oli päevinäinud korterist kadunud peaaegu kogu sisustus. Üksnes hunnik meesterõivaid, mõned raamatud, paar fotoalbumit ja kingakarp dokumentidega lebasid läbisegi magamistoa põrandal.“ Loodus tühja kohta ei salli ja nii kistakse pisut eluvõõras mees elukarusellile, kus eneseotsinguteks vähe aega jääb ning kõik koolitükid oma rahaga kinni maksta tuleb. Aus ja ilustamata lugu tänapäeva ühiskonna grimassidest.