Книги, похожие на «Diane Lovel, Ei mingeid illusioone»

Need novellid räägivad Eestist pärit tüdruku Anna elust Londonis, leitud armastusest ja edasirännust mehe kodumaale Prantsusmaale. Vahepeal satuvad kummalistel asjaoludel Anna kätte tuntud professori märkmed, milles viimane plaanis kirjutada romaani oma 19. sajandil Inglismaale tulnud esivanematest. Annale ei anna märkmed rahu, ta otsustab kirjutada kadunud professori romaani valmis… omamoodi. Autor Mare Grau: „Need lood on kummarduseks Londonile, millel oli väga tähtis osa minu kujunemises. London on mulle teine alma mater, nagu Tartu ülikool oli esimene. Samas on mu lood võõramaalasest, kes on Londonis siiski vaid külaliseks paljude teiste võõramaalaste seas. Kuivõrd saab ta seal lõplikult koduneda? Ent kas ta lapselapselapsed enam üldse mäletavadki, kust nende esivanem on tulnud – võõrana nende maale? Need lood on omamoodi teekond, rännak iseeneseks saamise poole, matk läbi keeltepadriku. Need on ka kummarduseks Prantsusmaale, minu uuele kodumaale, ja mälestusmärgiks Vanale Euroopale, rääkides sellest, et me kõik oleme ühesugused inimesed sõltumata sellest, kus ja milllal me oleme sündinud. Vanad dokumendid aegade hämarusest kõnelevad meiega, kui osata neid leida ja kuulata.”

Elu 2000. aastate alguse Tartu politseis kulgeb pealtnäha sama rahulikult kui elu Tartu linnas. Tegelikkuses aga on politseis käimas halastamatu võimuvõitlus. Sisepinged ja ebaterve konkurents kriminaalpolitsei erinevate üksuste vahel on väljunud kontrolli alt. Juhid on jõuetud probleemi lahendama ja on valinud jaanalinnumeetodi.Selle võitluse peategelaseks on noor narkokuritegude talituse juht Raul Jarin, kelle elu võtab ühel hetkel kõige ootamatuma pöörde.Väljamõeldud sündmuste ja tegelastega romaani idee pärineb tegelikult aset leidnud juhtumist. Autor on ka ise töötanud Tartu kriminaalpolitseis, mistõttu raamatulehekülgedel on aimatavaid sündmusi ja tegelasi, kes võivad hea kujutlusvõime korral tahes-tahtmata kedagi või midagi meenutada. Tõeste ja väljamõeldud sündmustega mängides ja nende piire kombates ning hägustades oli autori eesmärk kirjutada eelkõige lugu, mida oleks nauditav lugeda. Pinget lisavad varasemalt vähe kajastatud kriminaalpolitsei siseelu ja vanglakambrites toimuva kirjeldused. Sõprus pannakse siin proovile väga ekstravagantsetes oludes. Loomulikult ei puudu ka meie igapäevaelule nii omased ja kahjuks tavalised nähtused, nagu reetmine, omakasupüüdlikkus, kahjurõõm.

See on romaan Vene–Ukraina relvakonflikti raames toimunudlahingutest Donetski lennujaamas. Tegevuse peajoon areneb minutite kaupa enamkui 240 päeva pikkuse (maist 2014 kuni jaanuarini 2015) piiramise viimase viiepäeva jooksul. Romaani kangelased on väljamõeldud, kuid enamik lahingustseeneja sõjasündmusi on võetud elust ning põhinevad isiklikel läbielamistel.Peale autori kogemuste on raamatu aluseks nelikümmend kolm tundi intervjuusidlahingutes osalenud sõdurite ja ohvitseridega, kes kaitsesid lennujaama viimasepäevani. Sergei Loiko (1953), lõpetas Moskva võõrkeelte instituudi ja teenisenne ajakirjanikukarjääri strateegilistes raketivägedes. Aastast 1991töötab ta ajalehele Los Angeles Times. Loiko on valgustanud sõjategevustMägi-Karabahhis, Rumeenias, Tadžikistanis, Tšetšeenias, Gruusias,Afganistanis, Iraagis.

Värise, armas lugeja – uksed avab surnud tüdrukute klubi! Tere tulemast õnnetu lõpuga muinasjuttude maailma! Varu taskurätte, et pühkida hirmuhigi! Jajah, varu taskurätte, sest viha-, naeru- ja nukrusepisarad pääsevad lahinal voolama…Neil plikadel juba on, millest rääkida. Nad teevad seda ühtaegu tundeküllase helluse ja julma otsekohesusega. Nendes lugudes kohtuvad lennukas fantaasia ja verd tarretav elutruudus, südant pitsitav äng ja vabastav naer, õrnus ja rõvedus, süütu alandlikkus ja vääramatult võigas kättemaks. Lugude autor on Gudule, kodanikunimega Anne Duguël, lennuka kujutlusvõimega daam, kes on avaldanud üle kahesaja raamatu nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Ta sündis Brüsselis 1945. aastal. Pere ainsa lapsena arenes Anne’is juba õige varakult välja pöörane lugemis- ja kirjutamishimu. Pärast kunstiõpinguid Belgias veetis ta viis aastat ajakirjanikuna Lähis-Idas ning jätkas sama tööd mitme Prantsuse ajalehe-ajakirja juures. Tema esimene raamat ilmus 1987. aastal ja sestsaadik pole Gudule ilukirjandust jätnud. Esimestest teostest alates on teda saatnud suur lugejamenu ning tema looming on pälvinud rohkesti auhindu. Poolrealistliku, poolfantastilisena on see sihtgrupist sõltumata üsna ühetaoline. Lasteraamatud on muidugi iseasi, kuid piir Gudule’i “noortekate” ja täiskasvanutele mõeldud tekstide vahel pole kuigi range. Kui miski viimaseid esimestest eristab, siis vahest poeetilisem keelekasutus ja rõhutatud erootilisus. 2008. aastal ilmunud kogumik koondab Gudule’i lühiromaanide paremikku.