Книги, похожие на «Anne von Canal, Ei maa ega meri»

Romaanis „Mere taga” hakkas Riina Vainumäe oma Soomes bussijuhina töötavat meest Jaanust kahtlustama keelatud suhetes seal tegutseva arsti Loone Kuusikuga. Alusetu süüdistus viis lõpuks perekondliku konfliktini, nördinud Jaanus põgenes tagasi Soome ja temalt enneolematut teenust soovinud Loone jõudis eesmärgini. Oma nõrkushetkest häbi tundev mees lõpetas Soomes töötamise ja tuli tagasi kodumaale, jäädes uskuma Loone Kuusiku lubadust, et nad enam kunagi ei kohtu.Ja ikkagi said nad neli aastat hiljem Eestis kokku. Mees sai lõpliku kinnituse ebamäärasele teadmisele, et tal on lisaks oma pere kahele tütrele ka kolmeaastane poeg. Loone aga tundis jällegi sedasama mis tookord Helsingis – Jaanus Vainumäe on ainus mees maailmas, keda ta tõesti endale tahaks …

Iga inimese, ka kõige silmapaistmatuma, elukäik on ainulaadne ja kordumatu ning vääriks seega omaette romaani. Ka Rakvere koolitüdruk Vaike vaatas juba varases nooruses tema ees säravale eluteele suurte lootustega, sest see pidi andekaks tunnistatud tüdrukut viima ainult ülesmäge, saama taevatrepiks, mille lõpul ta sinilinnu tiivul kõrgustesse tõuseb. Paraku tegi karm elu tema plaanidesse peagi oma korrektiivid ja tõestas, et andekus on ainult imetilluke eeldus selleks, et äravalituks saada; sinilinnu püüdmiseks peab inimene lisaks andekusele omama veel palju muud, kõigepealt raudkindlat tahet eesmärgi nimel oma nõrkusi võita ja emotsioone juhtida. Aga alati ei piisa sellestki – kui suured ajaloolised sündmused kogu rahva elu segamini löövad, saab varem nii ahvatlenud sinilinnu püüdmisest vaid soov ellu jääda. See on lugu Vaike Katterist – pehmest ja samas isekast, boheemlase hingega eluvõõrast ja ometi kõikidele rasketele katsumustele vastu pidanud naisest, viiekordsest emast ja kümnekordsest vanaemast. Lugu, mis peegeldab selle rõõmsaloomulise naise rõõmuvaest elu läbi viiekümne aasta.

Teet Kallase 80-ndatel kirjutatud romaan räägib keskea künnisel oleva igati keskmise eesti mehe elumuredest ja loomulikult ka väikestest rõõmudest. Peategelase eneseotsingud ja mälestuskillud teevad otsekui mosaiikse läbilõike teda ümbritsevatest kaasaegsetest ning olustikust. Loomulikult ei puudu loos ka ka kõvaltänava kaunitar kes… (aga sellest loeb igaüks juba ise).

Janar leiab ennast abituna metsarajalt. Ta püüab mõelda kõigest muust, kui sellest, miks ta seal on. Kogu maailm avaneb uue nurga all ja sündmused kihutavad sireenide saatel edasi. Janar on kui kõrvalvaataja, kes esialgu ei aimagi, et tal on selles loos peaosa mängida. Varsti taipab ta, et on libisemas tagasi kibedusse, kust äsja iseseisvununa välja rabeles. Kas ta suudab uuesti jalule tõusta? Kas ta suudab oma sisemise deemoni lepitada? Jüri Järve, 12. a. ratastoolis, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liige: Minu teada on antud romaan Eesti kirjandusmaastiku esimene tõepärane ja elutruu raamat liikumispuudega inimeste igapäevaelust. Oleks justkui oma elulugu lugenud. Soovitan kõigile, et paremini mõista hättasattunu hingeelu. See on Taavi Kanguri (1974) teine romaan. Esimese teose eest pälvis autor Tänapäeva 2010. a. romaanivõistlusel II koha.