Книги, похожие на «Борис Акунин, Ei jäta hüvasti»

Reet Kudu üheteistkümnes romaan annab läbilõike Eesti elust pärast taasiseseisvumist ning keskendub mitmele teravale päevaprobleemile. Eelkõige kiirustades läbiviidud omandireformile, mille käigus muudeti tuhanded inimesed sundüürnikeks, kes pidid oma kodud loovutama õigusjärgsetele omanikele ja otsima uut elupaika ning tööd võõrsil. Romaani lehekülgedel hargneb lugu Karlist ja Ellest, aga ka Kirlist ja tema tütrest Janest ning endistest pedagoogidest Annest ja Innast, kelle edaspidist elu tumestab ülekohtu vari. Romaani tegevus toimub lisaks Eestile ka mitmel pool Euroopas ning tegelaste galerii on põnevalt eripalgeline. Tublide tööinimeste kõrval kohtab siin ahneid ja moraalituid sahkerdajaid, kellest said ühtäkki uusrikkad – muidumiljonärid.

Kui Carita ema sureb, teatab tema võõrasisa oma kavatsusest naita ta vana ja julma lord Stilburyga. Neiu ainus võimalus on põgeneda. Pääsenud oma ratsu seljas põgenema, otsib ta kohta, kus ööbida. Ta näeb, kuidas üks võõras mees kukub hobuse seljast ja jääb teadvusetult lamama. Kohalikud talunikud, kes peavad neid meheks ja naiseks, aitavad neid. Kui võõras tuleb teadvusele, saab Carita teada, et ka mees põgeneb, et pääseda abiellumisest, mida talle peale sunnitakse…

Romaanis „Mere taga” hakkas Riina Vainumäe oma Soomes bussijuhina töötavat meest Jaanust kahtlustama keelatud suhetes seal tegutseva arsti Loone Kuusikuga. Alusetu süüdistus viis lõpuks perekondliku konfliktini, nördinud Jaanus põgenes tagasi Soome ja temalt enneolematut teenust soovinud Loone jõudis eesmärgini. Oma nõrkushetkest häbi tundev mees lõpetas Soomes töötamise ja tuli tagasi kodumaale, jäädes uskuma Loone Kuusiku lubadust, et nad enam kunagi ei kohtu.Ja ikkagi said nad neli aastat hiljem Eestis kokku. Mees sai lõpliku kinnituse ebamäärasele teadmisele, et tal on lisaks oma pere kahele tütrele ka kolmeaastane poeg. Loone aga tundis jällegi sedasama mis tookord Helsingis – Jaanus Vainumäe on ainus mees maailmas, keda ta tõesti endale tahaks …

1909. aasta kevadel saabus Gardenia Weedon reisitolmuse javäsinuna ning ühegi pennita Pariisi oma tädi, hertsoginna de Mabillonijuurde. Neiu saabumine polnud kuigi õnnelik. Ta leidis eest lärmaka peo ningüks purjus Prantsuse krahv tahtis teda suudelda. Kuid läbi pisarate jasüdamevalu, reetmise ja ohtude leidis Gardenia selles paeluvas loos õnne.