Книги, похожие на «Marti Uibo, Eesti varustaja ja Vene värk»

Mitte keegi ei ole sündinud juht ja eriüksuse väljaõpe ei ole mingi lapsemäng. Eliitvägedesse pääsemise armututel valikkatsetel ellujäämiseks tuleb olla vintske, agressiivne, ülimalt tähelepanelik ja distsiplineeritud – kõik need on omadused, mis iseloomustavad parimaid juhte.Pärast 13-aastast sõjaväeteenistust ning nelja aastat Ühendkuningriigi eriüksuses Special Boat Service (SBS) on Ant Middleton musternäide sellest, mida on vaja hiilgavate saavutusteni jõudmiseks.Selles paeluvas, põnevusrohkes ja avameelses biograafias kõneleb Ant oma elu kõrghetkedest ja valusatest madalseisudest – erivägede valikkatsetest läbisaamise joovastusest kuni isa enneaegse surmaga toimetuleku, vanglasse sattumise ja sõjaväest lahkumiseni. Need on tema väärtuslikud õppetunnid, millest on kõigil midagi õppida.Ant Middleton on Briti televisiooni Channel 4 hittsaate „SAS: võidab see, kes julgeb” esinumber. Karjääri jooksul on ta teeninud Ühendkuningriigi eriüksuses, merejalaväes ja langevarjurite 9. eskaadri kuninglikus insenerikorpuses.„Eriüksused otsivad oma ridadesse inimesi, kes suudavad päevast päeva võtta seda ametina, ega lase sel ennast hävitada. Selline olin minagi. Sellised inimesed ei sünni niisuguseks. Neid tehakse.“ ANT MIDDLETON

Raamat jalgratturist olümpiavõitjast Aavo Pikkuusist.

Johannes Käis (1885-1950) oli Eesti 1920.-1930. aastate silmapaistvam pedagoog, siinse kooliuuendusliku pedagoogilise mõtte arendaja, kooliuuendusliikumise tegelik juht ning võitleja demokraatliku koolikorralduse eest. Käesolevasse valimikku on koondatud J. Käisi töid kooliuuenduse põhimõtteliste ja hariduspoliitika küsimuste kohta, toonitades Võru Õpetajate Seminari erilist tähtsust autori eluloos. Välditud on puhtmetoodilisi ainejuhendeid, seetõttu on osa töid esitatud kärbitult.

"See raamat viib sind värvikale reisile taksojuhtide sisekosmoses aset leidva argipäevase absurdi, huumori ning teinekord ka tragöödia radadele. On ju kõigile teada, et taksorooli keerajad puutuvad oma töös kokku väga erinevate inimeste ja maailmadega, satuvad seiklustesse ning paljud neist on ka ise vägagi omapärased karakterid. Takso on märgiliseltki mitmefunktsiooniline ja mitmetähendusliku olemusega. Takso kui ühenduslüli algpunkti ja eesmärgi vahel, takso kui abivahend kuskile jõudmiseks, kõikvõimalikes kohtades käimiseks, kuskilt tulemiseks. Takso kui olukorra või aja päästja, teinekord ka elupäästja – seda nii kaudses kui vahel ka lausa otseses mõttes. Taksot võib vaadelda kui laeva, mis kruiisib erinevate maailmade vahel – maailmast, kus asud praegu, maailma, kuhu soovid minna. Selle sümboolse laeva kiiluvees segunevad veealune ja veepealne maailm. Veealune ehk allmaailm: kus toimuvad hämarad asjad, patuelu ning öised sündmused, kus elavad koletised ja veidrad elukad, ja veepealne maailm, kus käiakse töö ja kodu vahet, aetakse igapäevaseid asju ja elatakse igati kombekalt ning kõik tundub normaalne ja inimesed ontlikud. Taksolaeva kaptenil, kes algelist teleporditeenust pakub, on samuti palju rolle, mida tööpäeva jooksul tuleb sujuvalt sisse-välja lülitada. Taksojuht peab olema teenindaja, probleemilahendaja, abiline, psühholoog, kriisitöötaja, ja nagu siinsetest lugudestki lugeda, tuleb esineda veel kümnetes väga kummalistes rollides. Taksojuhid peavad tegelema seksiteenuste otsijatega, veavad surnuid, päästavad lemmikloomi ja võtavad vastu sünnitusi. Need on vaid mõned käesoleva raamatu hetkedest.

„Armas Amalie“ on ajalooline romaan naisest, kes sündis Baieris kahe kõrgaadliku sohilapseks. Algul temast pidi saama tavaline rahvanaine, aga siis ta isa lesk adopteeris tüdruku, ning temast sai parunipreili. Pärast mõningaid seiklusi jõudis Amalie õukonna daamiks Peterburi Talvepaleesse. Armukesi oli tal palju alates Baieri kuningas Ludwig esimesest kuni Keila-Jõa mõisa omanikuni, kes oli krahv Alexander von Benckendorff, tsaari salajase politsei pealik. Lõpuks abiellus ta 11 aastat noorema mehe, Eesti-Rootsi soost krahv Nikolai Adlerbergiga. Adlerberg teenis 15 aastat Soome suurvürstkonna kindralkubernerina ja Amalie oli tollal Helsingi „kroonimata kuninganna“.