Книги, похожие на «Eduard Laaman, Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu»

Iraagi sõda. Kõik selles raamatus kirjeldatud sündmused on reaalselt aset leidnud ning kõik osalised kannavad oma õigeid nimesid. Raamatus pole grammigi ilukirjanduslikku fantaasiat, seetõttu ei pretendeeri see ka mingile kirjanduslikule väärtusele. See on vaid katse näidata sõda sellisena nagu see on kaadriohvitseri ja osaleja pilgu läbi. Sõda peab ise rääkima enda eest. Olen tahtlikult viivitanud selle raamatu avaldamisega ligi aasta, et riigisaladusega seonduvad seigad jõuaksid aeguda, kaotada oma tähtsuse ning muutuda sõjaajalooks. Raamat koosneb kolmest osast. Kursiivis on esitatud päeva sündmuste kokkuvõtted, mis on koostatud diviisi ja brigaadi päevakokkuvõtete põhjal, mis oma avaldamishetkel olid salajased. Teiseks isiklikud tähelepanekud ja muljed operatsioonidest, ülemate kontrollkäikudest ning iraaklaste eluolust Ning lõpuks kokkuvõtted ja analüüsid mingite sündmuste või faktide mõjust sõja käigule või ka Eesti kaitseväele. Need kajastavad autori puhtisiklikku käsitust analüüsitavast probleemist. Samuti olen lisanud raamatusse mõned fotod ja 3. tankibrigaadi vastutusala kaardi. Leo Kunnas (s. 1967) on Kaitsejõudude Peastaabi operatiivosakonna ülema asetäitja, kes teenis enam kui kolm kuud Iraagis. Ta on varem avaldanud ka romaani «Sõdurjumala teener». Käesolev raamat on esimene põhjalik ülevaade Eesti sõdurite argipäevast Iraagis. EKLi 2006. aasta TOP 100 55. koht

1944. aastal Narva jõel ja Sinimägedes toimunud heitlused on veriseimad Eesti pinnal peetud lahingutest. 1944. aasta kevadel kujunes Narva rinne siia koondatud jõudude kontsentratsiooni poolest kõige kuumemaks kohaks idarindel. Narva all peatati Punaarmee edasitung üheksaks kuuks, siin hukkusid kümned tuhanded sõdurid. Käesolev raamat annab mälestustele ja rikkalikule arhiivimaterjalile tuginedes esimese põhjalikuma ülevaate Narva jõel ja Sinimägedes toimunud lahingutest, kajastades Punaarmee sissetungi Eestis, Punaarmee sillapeade hävitamist Narva jõel, lahinguid Krivasoo sillapeal 1944. aasta märtsis-aprillis, Auvere lahingut, Narva langemist ja lahinguid Sinimägedes.

Rootsi on Põhjala ja Balti piirkonna suurim riik ja endine suurvõim. Kuna suurriigi periood on Eestit kõige rohkem mõjutanud, siis on meile see tahk Rootsist ehk kõige paremini tuntud. Tegelikult kestis suurvõimuaeg Rootsi poliitikas üsna vähe aega ja pärast seda oli ta kuni 20. sajandi alguseni mahajäänud vaene agraarmaa, kust eeskätt sel põhjusel rändas välja 1,5 miljonit inimest. Käesolevas raamatus püütakse Rootsist anda terviklikum pilt ja tutvustada muid olulisi tahke selle riigi elus. Autor püüab leida vastuseid küsimustele, miks Rootsi asepeaminister on öelnud, et Rootsi ei ole üldse rootslaste üles ehitatud, miks kulges reformatsioon seal esialgu nii raskelt, miks end gootide järeltulijaks pidav Gustav Adolf sekkus Euroopa ususõtta või kuidas Rootsi suutis Teises maailmasõjas erinevalt teistest Põhjamaadest ainukesena säilitada neutraalsuse ja oskas tänu Wallenbergidele ajada asju nii sakslaste kui ka liitlastega. Raamatus vaadeldakse Rootsi majanduse ja kultuuri ülesehitamist ning heaoluühiskonda jõudmist, samuti paljusid sisse- ja väljarändeid ja nende mõju. Raamatus on rohkelt värvikaid lugusid sündmustest ja inimestest, näiteks kuidas kuningast võib saada mereröövel, kuidas Kalle Blomkvisti prototüüp sõidab jalgrattaga Rootsist Hiinasse või kuidas protestilaulja Joe Hill alias Joel Hägglund Ameerikas surma mõistetakse.Autor Tõnis Arnover on Tartu ülikooli nõukogudeaegne kasvandik. Seal rootsi keelt õppinuna on ta 30 aastat tõlkinud rootsi ja soomerootsi kirjandust ning töötanud palju aastaid majandusajakirjanikuna. Selline taust andiski julguse kokku panna kultuur, majandus ja ajalugu. Ja üldse, miks peaksid enamiku Euroopa riikide kultuuri- ja ajalooraamatute autorid olema inglased? Ei pea ju.

„Kolmandaks oli auväärne raad ka ühe Harjumaa talupoegade lipkonna vähese tasu eest palganud… Need olid uhked kartmatud mehed. Nende pealikuks oli Ivo Scenkenberg, müntmeistri poeg Tallinnast, tubli vahva noormees, kes oma talupoegadest sõjarahva saksa korra ja kombe kohaselt välja oli õpetanud. Ja need talupojad koos saksa ja rootsi tingisõduritega ei ihanud muud, kui igal päeval ja öösel venelastega taplusi pidada, kus nad siis sagedasti võitjaks jäid, mispärast Ivo Schenkenbergi need, kes kadedad olid, Hannibaliks ja tema mehi Hannibali rahvaks nimetasid. Selle Hannibali ja tema rahva vastu olid venelased iseäranis vaenu ja vimma täis.“Balthasar Russowi “Liivimaa kroonika”On 9. märts 1577 ja Liivi sõjas juhib eestlaste väesalka Ivo. Sõjaraskuste kõrval saavad tähelepanu romantika ja suhted. Arvo Valton jutustab Eesti sõjakangelase elust, avades Eesti ajalugu laiemalt. Raamat on haarav lugemine nii noortele kui ka vanadele.

See raamat keskendub viie eesti ohvitseri sõjamälestustele, kes lõpetasid Tallinna sõjakooli vahetult enne Eesti demokraatliku valitsuse likvideerimist venelaste poolt 1940. aastal ja sellele järgnenud nukuvalitsuse paikapanekut. Eesti sõjaväelased sunniti ühinema Nõukogude armeega. Selles raamatus kirjapandud lood leidsid aset ülimalt keerulisel ning segasel ajal. Nende ohvitseride poolt päriselus läbielatu ja kogetu tundub uskumatum kui paljudes väljamõeldud sündmustel põhinevates ilukirjandusteostes kujutatu. Nad ise uskusid, et neid juhtis saatus. Ja saatus oli see, mis lasi neil ellu jääda ning lõpuks vabadusse pääseda.