Книги, похожие на «Hillar Palamets, Eesti Vabadussõja lugu»

Mart Laar keskendub selles raamatus Saaremaal 1944. aasta sügisel pealetungiva Punaarmee ja taganeva Saksa armee vahel peetud lahingutele. Raamatu sissejuhatavas osas kirjutab ta Saaremaa ajaloost enne II maailmasõda ning käsitleb põhjalikult 1941. aastal Eestist mobiliseeritud meeste saatust tööpataljonides ja eesti laskurkorpuses, kaasa arvatud ohvriterohke Velikije Luki lahing. Saaremaa oli viimane Eesti osa, mis 1944. aastal Punaarmee kätte langes, kusjuures Sõrve poolsaarel kestsid verised lahingud rohkem kui poolteist kuud. Autor tugineb mahukale sõjaajalookirjandusele, kuid ka mõlemal poolel võidelnud meeste mälestustele ja arhiivimaterjalidele. Raamat on Mart Laari 1944. aasta lahinguid Eestis käsitleva raamatusarja neljas osa. Varem on ilmunud „Emajõgi 1944”, „Sinimäed 1944” ja „September 1944”.

1919. aasta jaanuarist juulini, pärast „sõda, mis pidi lõpetama kõik sõjad“, kogunesid esindajad üle kogu maailma Pariisi rahukonverentsile. Selle keskmes olid kolme suurriigi juhid – Woodrow Wilson, David Lloyd George ja Georges Clemenceau –, kuid saabusid ka tuhanded teised, igaüks omaenda eesmärgiga. Kuningate, peaministrite ja välisministrite ning nende nõuandjate kõrval olid kohal ajakirjanikud ja saja eri küsimuse eestkõnelejad alates Armeenia iseseisvusest naiste õigusteni välja. Kõigil oli sel aastal Pariisi asja – T. E. Lawrence, Rumeenia kuninganna Maria, Maynard Keynes, Ho Chi Minh. Kunagi varem ega ei ole midagi sellist olnud. Kuus ebatavalist kuud oli linn maailma valitsuse keskuseks, kus rahutegijad lõpetasid pankrotis impeeriumide olemasolu ja lõid uusi riike. See raamat äratab ellu kokkuleppeid kujundanud meeste isiksused, ideaalid ja eelarvamused. Nad lükkasid kõrvale Venemaa, tõrjusid Hiinat ja vabastasid araablased, maadlesid Kosovo, kurdi ja juutide kodumaa probleemidega. On öeldud, et rahutegijad ei saavutanud edu, eelkõige ei suutnud ära hoida teist sõda. Margaret MacMillan väidab, et neist on ebaõiglaselt tehtud patuoinad nende vigade pärast, kes tulid hiljem. Nad püüdsid olla õiglased, kuid nende eesmärke – panna kaotajariigid maksma neid hävitamata, rahuldada võimatuid rahvuslikke unistusi, hoida ära bolševismi levikut ning kehtestada demokraatial ja mõistusel põhinev maailmakord – ei saanud diplomaatia abil saavutada. See raamat on nii oluline kui ka meelelahutuslik. See annab meile põhjaliku ülevaate ajast, mil esimest korda visandati suur osa tänapäeva maailmast. Margaret MacMillan sai doktorikraadi Ox­fordi ülikoolist, ta on Trinity College’i provost ning Toronto ülikooli ajalooprofessor. Tema varasemate raamatute hulka kuuluvad „Women of the Raj“, Book-of-the-Month Club’i ja History Book Club’i valimik, ja „Canada and NATO“. «Rahutegijad» (ingl keeles ilmunud pealkirjadega „Paris 1919“ ja „Peacemakers“) võitis Duff Cooperi , Samuel Johnsoni ja PEN Hessell Tiltmani auhinna. Margaret MacMillan on David Lloyd George’i lapselapselaps. Ta elab Torontos.

On sündmusi millest Eesti ajalugu vaikib, aga selles raamatus kirjutatakse. «Karvaste pehmete kaantega raamat on ohumärk. “Eesti intiimne saladus” on aga välisele glamuurile ja pehmole vaatama tubli tükk, mis räägib kahest põhilisest asjast, need on eestlaste ülemvõim läbi ajaloo ja seksist … selle teadmise ja rahvusliku uhkusega võime me südamerahus edasi elada, oleme ikka globaalselt päris kõvad. Ja kui me hetkel polegi väärt muud kui kreeklaste saapapaelu siduma, siis meie naised on ikkagi absoluutne tipptase» (:)kivisildnik Eesti Ekspressis

Kui 20-aastane Bobby Fischer tuli 1964. aastal USA malemeistriks, polnud see asjatundjatele mingi üllatus. Saavutuse tegi enneolematuks asjaolu, et ta võitis kõik üksteist mängitud partiid, alistatute hulgas oli ka suurmeister Samuel Reshevsky. Niisugust tulemust pole kellelgi tänapäevani õnnestunud korrata. Kaheksa aastat hiljem võitis Bobby Fischer Reykjavíkis selge ülekaaluga Nõukogude Liidu esindaja Boriss Spasski ja tuli maailmameistriks. Ameerikas ootas Fischerit vaimustatud vastuvõtt, aga üleüldiseks hämmelduseks ei osalenud maailmameister enam ühelgi võistlusel ja isegi ei kaitsnud oma tiitlit Anatoli Karpovi vastu. Mis siis juhtus?Frank Bradyl oli Fischeri sõbrana võimalus elada kaasa väga paljudele Bobby elu tähtsündmustele. Tema hinnangul kubises Fischeri elu paradoksidest, Brady rõhutab, et käesoleva raamatuga püüab ta varem kasutamata dokumentide ja sadade intervjuude abiga lahti mõtestada seda salapärast alkeemiat, millega Bobby mõjutas arusaama malest kümnete miljonite inimeste mõtetes. Muuhulgas on kasutatud ka KGB ja FBI arhiivides leiduvaid materjale nii Bobby kui ka tema ema Regina kohta. Peamiselt tänu Bobby karismale ja tema laialt kajastust leidnud tülidele tekitas tema võit maailmameistrivõistlustel rohkem furoori ja pälvis rohkem tähelepanu – ning viis malemängu laia avalikkuse teadvusse – kui ükski teine malesündmus ajaloos. Just avalikkuse pealetükkivad pilgud sundisid teda hilisematel eluaastatel elama täiesti tagasitõmbunud, peaaegu eraklikku elu.