Книги, похожие на «Andres Raid, Eesti intiimne saladus»

Kui ilusaks me ka ei tahaks tulevikus sajandivahetust mõelda, tuleb tunnistada, et Eesti ei saanud ennenägematu sotsiaalse katastroofiga hakkama. Kodututehordid, tänavatel surnuks külmunud inimesed, narkomaania, vohav prostitutsioon ning lokkav kuritegevus ja korruptsioon. Need olid ajad, mil politseipatrull osutus narkodiileriks ja nii mõnigi ametnikega aset leidnud hämar juhtum mätsiti kinni. See oli sajandivahetuse Eesti tegelik pale. Tänapäeval oleme harjunud endalt irooniliselt küsima, kas sellist Eestit me tahtsimegi? Aga tasub korraks järele mõelda, milline nägi Eesti välja vaid mõnikümmend aastat tagasi. Nüüd küsime endalt sama küsimuse uuesti:„Kas sellist Eestit me tahtsimegi?“

Aino Kallas (1878–1956) elas oma elu jooksul viiel maal ja on tuntud soome-eesti kirjanik. See roll ei olnud probleemitu: läbi elu kannatas ta juurte puudumise pärast ja võitles tunnustuse eest nii Soomes kui ka Eestis.Aino Kallasest on kultuuriloos kujunenud pilt kui tugevast ja enesekesksest loojast. See tähelepanu pälvinud biograafia toob välja uusi isiklikumaid jooni: esile tuleb juba noorena oma kutsumuse leidnud autor, kelle jaoks loominguline inspiratsioon oli otsekui religioosne kogemus. Armastus Eino Leino vastu oli suur liikuma panev jõud tema kirjanduslikus loomingus; niisamuti isa Julius Krohni varane surm, mis jättis Kallase ellu ja loomingusse kustumatu jälje. Aino Kallas reageeris tundlikult oma aja vajakajäämistele ja avaldas nende kohta arvamust oma teostes.Käesolev biograafia on liigutav jutustus autorist, kes jõudis erandliku rahvusvahelise tunnustuseni, kuid pidi taluma üksindust, mõistmatust ja mitmeid suuri kaotusi. Raamatus kirjeldatakse 20. sajandi alguse kultuurilist ja poliitilist atmosfääri, inimeste ootusi ja väärtushinnanguid nii Soomes kui ka Eestis. Esile astuvad mitmed selle aja kultuurimaailma kesksed persoonid Hella Wuolijoest Friedebert Tuglaseni.Filoloogiadoktor Silja Vuorikuru (snd 1977) on kirjandusteadlane, kirjanik ja õppejõud Helsingi ülikoolis.E-raamat ei sisalda fotosid.

Üleminek romantismiajastust modernsesse ühiskonda tõi kaasa suuri murranguid. Ühiskond pidi lühikese aja jooksul kohanema industrialiseerimisest tingitud fundamentaalsete uuendustega. Raudteede kasutuselevõtt, töö- ja puhkeaja lahutamine ning linnade kasv muutsid inimese aja- ja ruumitaju. Käesolevas teoses vaadeldakse nende abstraktsete ühiskondlike muutuste taga seisvaid inimesi: teenijatüdrukuid, suurlinna elanikke, sisse- ja väljarändajaid, arste, töölisi, ettevõtjaid, kunstnikke, insenere, õpetajannasid ja teisi sotsiaalseid tüüpe, kes mängisid noil aegadel tähtsat rolli või olid tõusmas ühiskondlike muutuste keskmesse. Kolmeteistkümnes peatükis kirjeldavad tuntud ajaloolased nende inimtüüpide varal selle ajastu traditsioone, saavutusi ja muutusi. Seeläbi luuakse paeluv pilt inimesest tema ajas: majanduslik ja poliitiline elu, ent ka see, kuidas ta koges sündi ja surma, armastust ja seksuaalsust, tervist ja haigust, tööd ja tarbimist, usku ja teadust on nende käsitluste teema.Sisukord ja autoridSissejuhatus: 19. sajandi inimene (Ute Frevert, Heinz-Gerhard Haupt)Tööline (Vincent Robert)Ettevõtja ja juht (Youssef Cassis)Insener (Sylvie Schweitzer)Arst (Oliver Faure)Usklik (Michela de Giorgio)Teenijatüdruk (Gunilla-Friederike Budde)Õpetajanna (Claudia Huerkamp)Kodanik (Gérard Noiriel)Sisse- ja väljarändaja (Frank Caestecker)Suurlinna elanik (Friedrich Lenger)Kunstnik (Ute Frevert)Aadlik (Giovanni Montroni)Talupoeg (Heinz-Gerhard Haupt, Jean-Luc Mayaud)Raamatus on iga autori kohta ülevaatlik taustateave, iga teema kohta kasutatud kirjanduse loetelu ning isikunimede register. Raamatu on tõlkinud Ursula Vent.Kaia Sisaski arvustust (Sirp, 29.03.2019) saab lugeda SIIT.Varem on samas sarjas ilmunud, kuid nii mõnigi neist paberil otsa saanud: „Vana-Kreeka inimene“ (2001), „Bütsantsi inimene“ (2002), „Keskaja inimene“ (2002), „Romantismiaja inimene“ (2003), „Vana-Rooma inimene“ (2005), „Valgustusaja inimene“ (2006), „Renessansiaja inimene“ (2010), „Vana-Egiptuse inimene“ (2012). Vaata kodulehelt täpsemalt, millised neist on välja antud ka e-raamatuna.2019. aastal ilmub ka 10. raamat «20. sajandi inimene».Sarja toimetaja ajaloolane Ursula Vent vastab Valle-Sten Maiste küsimustele (Sirp, 29.03.2019) SIIN.

Raamatus „Piiskop ja ristisõda 1206“ esitab arheoloog Jonathan Lindström põneva ja teedrajava loo esimesest rootsi talupoegade asustamisest Eestisse. Kroonikate, kirjade ning täiesti mahajäetud ja kinnikasvanud külade avastamise abil luuakse elav pilt kuningas Sverkeri ja Valdemar Võitja ajastu Põhjalast. Samas puudutatakse ajaloolisi müsteeriume, nagu Eketorpi linnuse kadumine ja Svea riigi esimene sõjaline katastroof.Ajaloo hämarusest tuuakse päevavalgele ka peapiiskop Andreas Suneseni seiklusterohke elu. Sunesen oli üks mõjukamaid Euroopa kirikutegelasi, Pariisis õppinud magister, paavsti sõber, kes sekkus suurpoliitikasse ja keda Prantsuse kuninga agendid jälitasid üle Alpide. Andreas juhtis suuri ristiretki üle Läänemere, mis muutsid Põhjala igaveseks. Käime koos temaga suurlinnades ja paganlikel äärealadel, kuninglikes linnustes ja ümberasujate taredes ning tutvume tema mõtetega sõjast, seksist, leivaküpsetamisest, naisepeksust, pedagoogikast ja ajaloo mõttest.„Piiskopis ja ristisõjas 1206“ astume varakeskaja inimeste lähedale, mõistame nende argipäeva ja liikumapanevaid jõude Euroopa sünniajaks kutsutud vägivaldsel ajastul.

„Kolmandaks oli auväärne raad ka ühe Harjumaa talupoegade lipkonna vähese tasu eest palganud… Need olid uhked kartmatud mehed. Nende pealikuks oli Ivo Scenkenberg, müntmeistri poeg Tallinnast, tubli vahva noormees, kes oma talupoegadest sõjarahva saksa korra ja kombe kohaselt välja oli õpetanud. Ja need talupojad koos saksa ja rootsi tingisõduritega ei ihanud muud, kui igal päeval ja öösel venelastega taplusi pidada, kus nad siis sagedasti võitjaks jäid, mispärast Ivo Schenkenbergi need, kes kadedad olid, Hannibaliks ja tema mehi Hannibali rahvaks nimetasid. Selle Hannibali ja tema rahva vastu olid venelased iseäranis vaenu ja vimma täis.“Balthasar Russowi “Liivimaa kroonika”On 9. märts 1577 ja Liivi sõjas juhib eestlaste väesalka Ivo. Sõjaraskuste kõrval saavad tähelepanu romantika ja suhted. Arvo Valton jutustab Eesti sõjakangelase elust, avades Eesti ajalugu laiemalt. Raamat on haarav lugemine nii noortele kui ka vanadele.