Книги, похожие на «Joakim Zander, Eeslinn»

Ühel 1983. aasta hilissuvisel õhtul kaob viieaastane poiss koduõuest. Ainus jälg, mis poisist jääb, on tema king kõrvalasuval maisipõllul. Kuigi terve küla aitab lapse otsimisele kaasa, teda ei leita ning kuuldused ja kahtlustused on kiired levima. Kakskümmend aastat hiljem juhib poisi vanem õde Veronica Stockholmis grupiteraapiavestlust. Ootamatult liitub grupiga keegi noormees, kes räägib oma lapsepõlvest, mälestustest ühe poisi kadumise kohta. Tema jutt on hirmutavalt tuttav. Naine tunneb, et peab kodukohta tagasi pöörduma, et püüda leida vastust küsimusele, mida keegi enam ei soovi esitada. Mis tegelikult sel ammusel suveõhtul juhtus? See suvi ei ole veel praegugi lõppenud. Auhinnatud Rootsi krimikirjanik Anders de la Motte töötas enne kirjutama asumist politseiniku ja turvajuhina. „Suve lõpp” on kaasakiskuv ja melanhoolne põnevik. Raamatut on raske käest panna, intriig on huvitav ja lõpptulemus üllatab.

Hämara taustaga tellimustöö kallal nokitsedes saab IT-mees Janek hoiatussõnumi. Ta põgeneb, kuid juba on hilja: välja on kuulutatud häkkerijaht, tema ärikaaslane tapetakse ja vaid mõned tunnid hiljem leiab Janek end oma sõbra mõrva peamise kahtlusalusena. Pääsemiseks peab Janek leidma viimase töö tellija ja välja selgitama, miks talle mälupulga tausta uurimise eest sõda kuulutati. Janekit jälitavad juhtumiga seotud Eesti ja Venemaa salateenistused, politsei ning põgenejat varjuna saatev endine sõdur.Taavi Kangur (snd 1974) on varem avaldanud romaanid „Kõigile saab kurikaga virutada“ ning „Nii siis jääbki“.

«Minu Mustamäe„ on Armin Kõomäe uus novellikogu, mis on jagatud kaheks – „Mustamäe lood“ ja «Muud lood“ – ja kus keskse teemana tõuseb esile Mustamäe. Armin Kõomäe lugudes on nostalgia ühendatud groteskiga, sügavalt isiklikud meeleolud on põimunud tänapäeva elu iroonilise kujutamisega. Armin Kõomägi on tänapäeva eesti kirjanduse tugevamaid novelliste, tema tekste iseloomustab täpne sõnakasutus, põnevad tegelased ja novellilik puänt. «Minu Mustamäe» on hea lisandus eesti kirjanduse varasematele Mustamäe-teemalistele tekstidele, nagu Mati Undi «Sügisball» ja Arvo Valtoni «Mustamäe armastus». Huvipakkuv ja nauditav raamat nii neile lugejatele, kel on olnud kokkupuudet Mustamäega, kui ka kõigile teistele.

Ühel talveõhtul sisenevad kolm terroriorganisatsioonile Daesh truudust vandunud inimest Göteborgi raamatupoodi. Sinna on kutsutud esinema koomiksikunstnik, räägitakse sõnavabadusest ja jumalateotamisest. Kunstniku esinemise katkestab püstolipauk, puhkeb paanika ja kõik poes viibijad võetakse pantvangi. Kuid üks kolmest ründajast, noor naine, kelle ülesandeks on vägivalda filmida, pöördub rünnaku ajal oma kaaslase poole ja sosistab: „Kõik on vale. Me ei tahtnud siia tulla. Me peaksime jalga laskma.“Kaks aastat hiljem kutsub seesama naine kohtupsühhiaatriakliinikusse kirjaniku, kelle raamatuid ta on lugenud. Ja kirjanik läheb, ehkki vastumeelselt, sest tahab tuua selgust müsteeriumisse, kuidas sattus Belgia tüdruk äkki Rootsi, mäletamata oma nime ja oskamata enam oma emakeelt.„Nad upuvad oma emade pisaratesse“ on lugu tänapäeva maailmast, lootusest ja lootusetusest, sõprusest ja reetmisest. See on düstoopia apartheidiühiskonnast, kus Euroopa väärtused on muutunud totalitaarseteks tõekspidamisteks, kuid ka lugu julgest katsest luua alternatiivseid versioone kohutavaks tulevikuks.Johannes Anyuru (snd 1979) on Rootsi kirjanik ja luuletaja. 2003. aastal debüteeris ta luulekoguga „Det är bara gudarna som är nya”(„Uued on vaid jumalad”). Ta on avaldanud kolm luulekogu ja neli romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. Teda on tunnustatud mitme auhinnaga. 2017. aastal sai ta Rootsi mainekaima kirjandusauhinna – Augustipreemia – romaani „Nad upuvad oma emade pisaratesse“ eest.