Книги, похожие на «Charles Perrault, Eeslinahk»

Elasid kord mees ja naine, kes ootasid oma esimest last. Nende majal oli väike aken, millest paistis uhke aed, kus kasvasid kõige kaunimad lilled ja ürdid. Seda ümbritses aga kõrge müür, millest keegi ei julgenud üle ronida, sest aed kuulus võimsale nõiale, keda kogu maailm kartis.Ühel päeval istus naine akna all ja imetles aeda. Ta märkas peenart, mida katsid kõige kaunimad kellukad – rapuntslid, mis olid nii värsked ja rohelised, et naisel tekkis vastupandamatu isu neid süüa.Ta isu kasvas iga päevaga, kuni noorik ei suutnud enam millestki muust mõelda ja muutus kahvatuks ja õnnetuks.Muinasjutuklassika

Ühel saarekesel väikeses lagunenud hütis elasid kord mees ja naine. Nad olid suures vaesuses. Mees viis iga päev võrgud vette, et toidupoolist püüda, kuid saak oli nii väike, et hoidis neil vaevu hinge sees.Ühel päeval, kui mees läks võrke välja võtma, tundis ta seal midagi rasket. Ta suutis selle vaevu paati tõmmata! Võrk oli aga peaaegu tühi, seal siples vaid üks väike kala.Kuid see ei olnud mitte tavaline kala. Tegu oli kuldkalaga, kes ütles inimkeeles: „Ära püüa mind söögiks, hea mees! Lase mind tagasi sügavasse sinisesse vette ja ma täidan ükskõik millise su soovi.Mees mõtles ja ütles lõpuks: „Ma ei vaja tegelikult midagi. Mine tagasi vette.“Vene muinasjutt

Reklaamiagentuuris töötav Klara Vinter oli enda meelest edukas, sest miks muidu teda jälgiti ja kadestati. Kes ta oma sisemiselt olemuselt oli, mida tegelikult oskas või tahtis, sellest polnud ta sõpradel ja tuttavatel aimugi ja keda see ikka huvitas, kui see talle endalegi midagi ei tähendanud. Oluline oli sära tema ümber ja info, mida ta oma ekraanile paiskas. Klara oli veendunud, et kui ta ei saanud reaalselt olla selline, nagu tahtis, lõi ta endast sotsiaalmeedias profiili, mis oli nii täiuslik, et ta hakkas ka ise uskuma, et ongi selline. Hiljuti maalt linna tulnud noorel ehitajal Voldemar Paimanil polnud midagi peale oma kutseoskuste. Ta oli oma meelest küll juba üht-teist elult õppinud, et olla arukas ja tark või siis vähemalt püüdlik ja teadlik, kuid oli asju ja olukordi, mis jäid ilmselt elu lõpuni selgusetuks.
Alati võib leida põhjenduse, miks me midagi teeme või tegemata jätame, eriti veel siis, kui ollakse noor – kõik on ju tõlgendamise küsimus. Kui inimene ei suuda või ei oska ise otsustada, siis on väga hea, kui leidub mõni sõnumitooja, kes lihtsalt tuleb ja ütleb, kuidas ellu jääda, kuhu edasi minna, või siis mil moel lihtsalt õnnelik olla.

Jan Guillou „Kurjuses” kirjeldatakse vägivalda Rootsi argielus. Me näeme peategelast Erikut koduses kurjuses sadistist isa kõrval ning ka kooliõue kampade keskel.Erik heidetakse jõhkra käitumise pärast koolist välja ning ta satub internaatkooli. See maailm on tulvil suuremate omavoli väiksemate üle. Eriku vastuhakk vanemate koolikaaslaste rõhumisele viib vägivallaahelani, mida ta ise ajapikku enam valitseda ei suuda. Asi kasvab üle avalikuks sõjaks. Lõpuks on Erik valmis otsustavaks kättemaksuks…

„Otseütleja“ on nauditav lugemispala, mis annab inimsaatuste kaudu edasi Eesti ajalugu teise maailmasõja ajal ja järel. Diplomaat Johan Leppiku (1894‒1965) elukäiku jälgiv romaan avab kulisside taga tehtud püüdlused Eesti Vabariigi püsimajäämise nimel, diplomaatiliste suhete keerukuse ja riigi esindajate toonased igapäevadilemmad. See on ühtaegu nii Eesti Vabariigi ühe keerulise ajajärgu lugu, tähelepanuväärse diplomaadi elulugu kui ka teiste võõrsile sattunud eestlaste võitluste, valikute ja kohanemise lugu. Ka keset kaost ja peataolekut suudame armuda ja unistada, hinnata ilu ja kultuuri, tunda rõõmu või pettumust sõprus- või perekonnasuhetest. „Otseütlejas“ on sulnist võlu, helgust, vaikseid mõtisklusi, põnevust, kahtlusi, hingevalu, südamlikkust, lootusrikkust, unistusi ja armastust.Eesti keeles on ilmunud Tiina Tammani romaanid „Vana armastuskiri“ (2019), „Pärandus“ (2018), „Õie teekond“ (2001), „Tihe udu Tallinnas“ (2000), „Ärkamine“ (1999), „Rukkililleraadio“ (1997), biograafiad „Paul Oras ‒ punane admiral“ (2016) ja „August Torma: sõdur, diplomaat, salaagent“ (2011) ning esseekogumik „Kirjad Eestisse Londoni lähistelt“ (1996).