Книги, похожие на «Thomas Hardy, Eemal hullutavast ilmakärast»

1936. aastal saabub Berliinist Eestisse orvuks jäänud Arina Linden, kes otsib oma juuri Iluküla-nimelisest perekonnamõisast. Ta ei leia Ilukülas eest vanaisa, nagu lootis, vaid Felix Helbrichi ja tema pere. Kunagistest mõisaelanikest on elus veel vaid onu Konstantin ja vana eestlannast lapsehoidja. Kõik on hoopis teisiti, kui Arina ette kujutas. Vana maja paistab küll elus olevat, ent tubades heljub midagi kummalist ja nähtamatut. Saladuseloori mähkunult tundub sinises salongis ikka veel viibivat ammu kadunud vanatädi, kelle ülestähendustest selgub Arina päritolu saladus. Baltisaksa noortega suheldes avastab ta enda jaoks uue maailma ning sirgub enesekindlaks nooreks naiseks.Eestimaal sündinud ja kasvanud Käthe von Roeder-Gnadebergi ajasturomaan „Iluküla“ muudab elavaks ammumöödunud aegade hurma. Romaani sündmused toimuvad aastatel 1936–1939, enne Euroopale, sealhulgas Eestile osaks saanud ajalookataklüsme. Teosest saame teada, kuidas elasid kõrvu baltisakslased, eesti talurahvas ja vene emigrandid.Autor on Saksamaa tuntumaid laste- ja noorsookirjanikke. Tema raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse ning ta on pälvinud mitmeid auhindu. 1992 ilmunud „Iluküla“ on tema viimane raamat ja ühtlasi ainus romaan, mille tegevus toimub Eestis. See on omamoodi luigelaul, inspireeritud lapsepõlvemälestustest, perekonnaloost ja Eesti saatusest.

„Pariislased“ algab Prantsuse revolutsiooni koidikul ja lõpeb tänapäevaga, mõnikord põigatakse aga ka keskaega ja eelajaloolisse minevikku. Graham Robb jälgib linna laienemist ühelt Seine’i saarelt, mis oli koduks pariiside hõimule, praeguste eeslinnadeni, mis ajavad tänapäeval suurema hirmu nahka kui noil aegadel, mil seal luusisid ringi maanteeröövlid ja hundid. Autor on loonud omamoodi miniatuurse „Inimliku komöödia“ Pariisist, milles linna ajaloole heidavad valgust tema elanike tegelikud kogemused. Kõik lood on tõesti sündinud ja igaüks neist moodustab omaette terviku, ent leidub ka vastavusi ja ristumisi – nii otseseid kui müstilisi –, mis täidavad ajaliste ja ruumiliste maamärkide rolli.

Nii, nagu ei ole võimalik pimedalt sündinule edasi anda lillede ja liblikate värve, ei saa ka tundetule kirjeldada seksuaalsust – seda on võimalik ainult ise tunnetada. Olen oma senistes romaanides seda kogu maailma elu liikuma panevat jõudu vaid põgusalt puudutanud; nüüd, juba kõrvalseisjana, pole see teema enam sedavõrd tabu, et mitte selle kaudu inimloomuse olemusele läheneda ja näha, et see ürgne jõud võib ennast väga mitmel viisil avaldada.Tegelikult on see raamat eksperiment – kas minus on veel 86aastasena säilinud midagi, mis suudab lugejat köita? Ma tänan kõiki, kes minu ajaviiteks kirjutatud romaanidest on osa saanud!Erik Tohvri, kodanikuna Hans-Erik Laansalu