Книги, похожие на «Edward Snowden, Igavesed andmed»

„Just nii, härra seersant!“ (2014) on autorite isiklikule kogemusele tuginev aus ja kaasahaarav jutustus ajateenistusest Eesti kaitseväes, mis pakub nostalgiahetki neile, kel see teekond läbitud ning annab tulevastele ajateenijatele võimaluse ennast ees ootavaks katsumuseks ette valmistada. Naissugu saab siit aimu, mis meestega tegelikult ajateenistuses toimub ning elukutselistele kaitseväelastele või kaitseliitlastele, kes meeste juhtimisega kokku puutuvad, on see kasulik lugemine mõistmaks lihtsõduri mõttemaailma.Kirjandusteadlane Sirje Kiin on raamatu kohta kirjutanud nii:„Kui vahva sõdur Švejk viskas peamiselt nalja sõdurielu absurdsuse ja mõttetuse üle, siis see raamat räägib, naer silmanurgas, aga tõsi taga, Eesti sõdurielu mõttekusest. Lihast-luust kogemustel põhinev ja detailitruu, tundeline ja asjalik, naljakas ja kohati dramaatiline, põnev ja väljakutsuv. Hästi kirjutatud, ehedalt edasi antud, mahlaka sõdurislängiga teekond, mille jooksul ühest skeptilisest rea-ajateenijast saab oma missioonis veendunud jaoülem, „kes ei vingu, ei hädalda, ei viska püssi põõsasse, ei otsi vabandusi, ei anna alla“ ning võitleb, kui vaja, võiduka lõpuni. Selle mehe ja raamatuga läheksin mina küll luurele. Sõjast rääkimata.“

Mihkel Tiksi omaelulooline romaan kõneleb elust, rõõmudest ja raskustest, mida on autorile pakkunud Krimm. See on mõtteline järg tema eelmistele ta enda elu kujutavatele romaanidele.Koduste jamade käest Krimmi nostalgiareisile läinud Vanamees jääb endalegi ootamatult Musta mere äärde elama ja kinnisvaraäri ajama. Algab viiekümne kolme aastase mehe kolmas noorus, mida vürtsitavad Ukraina naised ja rahamaias bürokraatia. Kui elu võõrsil ja kodus lõpuks laabuma hakkab, kerkivad Kiievis Maidanile barrikaadid. Kuid miski ei ennusta veel, et Vanamees teist korda elus Vene okupatsiooni kätte satub. Kirjastuse Tänapäev 2018. aasta romaanivõistluse võitnud teos.

1980. aastatest alates on geeniteadus teinud läbi tohutu arengu, alates revolutsioonilistest uuendustest kriminalistikas, meditsiinis ja bioloogias kuni selleni, et on nüüd abiks ka arheoloogidele ja ajaloolastele. Rootsi teadusajakirjanik Karin Bojs otsustas pärast ema surma suguvõsauurimisega süvitsi minna ja saada geenitestide kaudu rohkem teada oma seosest ürgaja inimestega. Ta luges sadu teadusuuringuid, intervjueeris seitsetkümment maailma juhtivat teadlast ja reisis kümmekonda riiki, et mööda jälgi ajas tagasi liikuda.Raamatut kirjutama asudes seadis ta eesmärgiks seostada professionaalsete teadlaste uusimad teadmised Euroopa esiajaloost omaenda perekonnalooga. Tulemuseks on väga tavatu ja universaalne raamat Euroopa ajaloost alates esimesest sisserännulainest kuni tänapäevani: viikingitest, varastest Lähis-Ida põlluharijatest ja flööti puhuvatest koopainimestest Saksamaal ja Prantsusmaal.Ajalugu, mida ta kirjeldab, on meie kõigi oma. Me oleme omavahel sugulased. Ükskord ammu elasid kusagil meie ühised esiemad ja esiisad. DNA-lõimed seovad meid kõiki omavahel kokku.Raamat pälvis 2015. aastal Rootsi tunnustatuima kirjandusauhinna, Augustipreemia aasta parima mitteilukirjandusteose valdkonnas.

See on lugu lastest, kes kistakse ajaloo pöördelisel hetkel elu hammasrataste vahele. Käib Teine maailmasõda. Sadakond eesti last evakueeritakse Venemaale. Aeg on heidutav, aateline, surmatoov, kuritegelik, aga neile lihtsalt lapsepõlv.Sattusin raamatu tegelastega kokku ajal, mil rahvas laulis öistel laulupidudel, maa oli vabadusihast tiine, meedia kees poliitikast. Kuues meel ütles, et sellest inimlaste peal läbiviidud ebatavalisest eksperimendist ei saa mööda minna. Salvestasin ja panin kirja, mis sest, et tol hetkel tundus lugu mulle endalegi minevik, mil juba hall habe suus. Aeg polnud veel küps meenutusteks. Kas neid lapsi päästeti või represseeriti, õpetati või loputati, keelitati või sunniti? Ja samas on loos kuhjaga koomikat. Ilma huumorita oleks juhtunut võimatu seedida.Siin on kirjas tõestisündinud episoodid. Tegelaste jutustusi on tihendatud, nimesid muudetud. Loo igas tegelases võib olla midagi mitme reaalse isiku saatusest.Võiksin kujutleda ennast kirjanikuks. Aga seda ma ei ole. Saan esitada vaid ajakirjaniku fiktsiooni, vaadata suuri sündmusi tavaliste inimeste seisukohast.