Книги, похожие на «Eduard Bornhöhe, Tallinna jutud. Kollid»

Romaani insenerist peategelast tabab ootamatult täielik mälukaotus. Pärast mõningaid eksirännakuid on ta sunnitud pöörduma abi saamiseks ainuvõimalikku paika – psühhoneuroloogiahaiglasse. See küllaltki ebaharilik tegevuskoht ei too aga romaani minoorsust, pigem annab autorile võimaluse mõtiskleda – kohati isegi lõbusas toonis – inimloomuse kummaliste tahkude üle. […] “Kuidas käib teie abikaasa käsi? Kas on proua ka täna puu otsas?”Põõsast kostis vale-Botvinniku tasast itsitamist, kuid Pent oli kindel, et Karl Moorits seda siiski ei kuulnud, õnneks. Kuidas doktor nüüd reageerib?Ta vaatas Jakobit pika pilguga ja veendus siis, et teda ei pilgata. Jakobi silmis helkis ausus ja mure.“Loomulikult mitte. Seda juhtub harva.”“Kas te ei arva, et ehk tasuks minul temaga rääkida?”“Teil?” Uuesti pidi doktor kontrollima, kas teda siiski ei tögata.“Just nimelt minul…” Jakob uuristas väikese sõrmega kõrvaauku. Väga püüdlikult. Pent oli ennegi märganud, et ta kimbatust tundes tihtipeale kõrvaaugust abi otsib”“Asi on selles, et mina olen täiesti väljakujunenud paranoik, ja mul on tunne, et vaimu­haigetega saavad kontakti kõige paremini need, kes ka ise… noh, päris terved ei ole. Ma julgen koguni arvata, et kuulsate hullutohtrite hulgas on palju selliseid inimesi…” […]

Kui leedi Athina Ling on sunnitud ööseks postijaama jääma,kuuleb ta väikese poisi karjeid, keda peksab metsikult lord Burnham, lapsekasuisa. Neiu tõotab poisi päästa ning viib lapse järgmisel hommikul vägavara poisi onu, markii Rockingdale'i juurde, veendes teda Peterit enda juurdevõtma. Ühiselt jõuavad nad järeldusele, et arvatavasti tahab lord Burnhamoma kasupoja tema päranduse saamiseks tappa. Kuid markii võib saada Peteriseaduslikuks eestkostjaks üksnes siis, kui on abiellunud, mis võimaldaks talsaada määratud kuningliku ratsaväe ülemaks Buckinghami palees. Siiski poleei markiil ega ka Athinal abiellumiseks vähimatki soovi…

On 1815. aasta 15. juuni õhtu ja Inglismaa koorekiht on kogunenud Brüsselisse Richmondi hertsoginna ballile, millest saab ajaloo üks traagilisemaid piduõhtuid. Sest tegemist on ühtlasi Waterloo lahingu eelõhtuga ning järgmine päev jääb paljudele tantsupõrandal keerlevatele vapratele ja nägusatele kavaleridele viimaseks.Wellingtoni hertsogi peavarustaja härra Trenchardi noore ja ilusa tütre Sophia elu muutub sel õhtul jäädavalt. Kuid alles kakskümmend viis aastat hiljem, kui sotsiaalselt edukad Trenchardid on asunud elama Londoni moodsasse ja nooblisse Belgravia linnajakku, hakkavad tolle õhtu järelkajad end tõeliselt tunda andma. Sest uuenevas maailmas, kus vana aristokraatia peab kohanema esiletõusvate rikaste kodanlastega, leidub küllaga neid, kes eelistaksid minevikusaladused igaveseks saladuskatte alla jätta.

Ning juba esimesel neljapäeval tulnud kratile hing sisse, muidu kuluvat ikkagi kolm neljapäevaööd ära. Ja verd polnud loomulikult vajagi. Aap pomisenud rehe all tasa-tasa: „Upelsteni nimel, olgu sul hing sees!” Nii et, hea õpetaja, sellele kratile, kes ausa Madli sukapaela peab ära tooma, saame elu sisse küll. Ja veel oma hingeõnnistust ohtu seadmata!”