Книги, похожие на «Edasi, Edasi. Suvi 2020»

Ei tohi lõpmatult mõtelda olnule, piinata end mõtetega ebaõnnest. Parem minna edasi, heita õlgadelt üleelamiste koorem. Sel juhul naeratab sulle õnn ja kõik läheb korda.

Andres Västriku oma tütar Kaja ei ole ainus, kes selles Ohtliku lennu osas käerauad saab. Kui sul on ilmselgelt liiga palju raha, siis on oht, et sa liiga kaua ei ela! Kes siis koksas mehele pootshaagiga kuklasse? Vaata testamenti ja moodusta kahtlusalustest järjekord. Elementaarne ju! Samas on õhk paks peresisesest ükskõiksusest, jäisest kalkulatsioonist. Et Västrikule elu liiga lihtne ei tunduks, saadab tema ex-nukuke pealinnast bussisaadetisena meeldetuletuse, et ta on tütre isa, armastav ja hooliv, nii alfa kui ka beeta. Hea, et Rita liiga palju küsimusi ei esita!

Brasiillanna Clarice Lispector (1920–1977) on XX sajandi võimsaim Ladina-Ameerika naiskirjanik, kelle kohta on öeldud, et ta nägi välja nagu Marlene Dietrich ja kirjutas nagu Virginia Woolf. Seal, kus on kahvatu näoga hetked, oimetud seinad, kus hämarad ruumid lainetavad minestuse äärel, hägused asjad kiiguvad toanurkades, kuhu langeb kinnisilmi udu – see on paik, kuhu Brasiilia üks kuulsamaid modernistlikke kirjanikke, Clarice Lispector, oma lugeja viib. Romaani peategelase, isepäise Joana metsik süda aimdub tema sisekaemusest ning tundmustest, mida ümbritsevad inimesed ja elusündmused temas tüdrukupõlve, armumise ja abielu jooksul äratavad. Tundmatu 23-aastase noore naise avaldatud romaan tekitas ilmudes oma uudse ja väga isikupärase stiiliga tõelist sensatsiooni ning andis kirjanikule hüüdnime Orkaan Clarice.Lispector sündis Lääne-Ukrainas, kuid juutide massilise tagakiusamise tõttu oli perekond sunnitud põgenema ning emigreerus Brasiiliasse, kui Clarice oli kaheaastane. Tema tuntumate teoste seas on novellikogumik „Peresidemed”, romaan „G.H. passioon” ning veidi enne surma ilmunud „Tähetund”. Kirjanik loob oma teostes unenäolise maailma täis ähma, tavatuid võrdlusi, segaseid sõnu; aeg on segi paisatud, asjad ja tegelased ilmuvad ootamatult, muudavad kuju, moonduvad ja segunevad üksteise sisse. Juba esikteoses „Metsiku südame ligi” (Perto do coração selvagem, 1943) on esindatud Lispectori loomingu eriomased jooned: kiretu sisekaemus, argisuse analüüs, õõvastav neutraalsus, poeetiline ja võõrastav keelekasutus.

"Laura paneb tähele, kui tark on Ema. Kui topakad on külalised. Ema ei räägigi peaaegu midagi, pelgalt Siberis kasvavatest kaunitest lilledest, marjaohtrast taigast, seenekohtadest, milliseid siin, Lames, kuskil pole ega saagi ealeski olema, aga külalistele näib, et Ema ikkagi räägib.Külalised lahkuvad rahulolevalt, et on nõndapalju Siberi kohta teada saanud. Laura teab kindlapeale, et Ema ei räägi. Seda, mis oli.Isa ka ei räägi, ta lobiseb vaid igasugu jahilkäikudest, oravatest, karudest ja vöötoravatest, räägib naljakaid anekdoote, aga need pole õiged Siberi-lood.Külalistele tundub, et on.Külalised on uudishimulikud, nad pärivad Lauraltki, aga Laura teab, et Siberi kohta tuleb keel hammaste taga hoida. Teab küll ja kõik. Siberi kohta ei tohi mitte kunagi, mitte kuskil ega mitte kellelegi mitte midagi rääkida! Miks? Sellepärast, et niikuinii keegi ei mõista, niikuinii keegi ei usu, selgitas Isa. Sellepärast, et normaalne inimene ei saavatki seda mõista. Arvatakse, et me pole ise normaalsed, selgitas Ema.Aga kõige tähtsam – koerakoonlaste pärast. Laura peab selle meelde jätma ning teadma nagu oma viit näppu. Et koerakoonlased ei taha, et keegi Siberist räägiks. Koerakoonlased tahavad Siberit peita nagu kass oma sitta. Koerakoonlastel on kõikjal silmad ja kõrvad. Kui Siberist räägitakse, siis koerakoonlased võtavad kinni ja saadavad Siberisse tagasi. Kas Laura saab sellest aru?Māra Zālīte (1952) on Krasnojarski krais, küüditatute perekonnas sündinud Läti luuletaja, näitekirjanik ja Läti kirjanduselu üks olulisemaid isikuid. Zālīte looming sai Lätis tuntuks juba 1970. aastatel, mil ilmusid tema esimesed luuletused. Luule kõrval hakkas Zālīte kirjutama draamasid, sidudes kokku ajakajalisi ja ajatuid teemasid.Lisaks luulele on ta kirjutanud ka laulutekste, oratooriumite tekste ning libretosid mitmete läti heliloojate loomingule, nagu Raimonds Pauls, Zigmars Liepiņš, Pēteris Vasks jt. Zālīte seni kõige tuntum teos oli 1988. aastal kirjutatud rokkooper „Lāčplēsis“, milles Zālīte talle omasel moel kasutas nii mütoloogilisi kui ajaloolisi motiive ja sidus selle parasjagu valitseva poliitilise olukorraga.Romaan „Viienäpu” on üks viimase aja Läti populaarsemaid raamatuid, see pälvis 2014.aastal kirjanduse aastapreemia ja seda tõlgitakse juba mitmetesse võõrkeeltesse. See on ere autobiograafiline lapsepõlveraamat, milles autor kirjeldab perega Siberist naasmist ning 50.-60.ndate vahetuse Lätimaa elu. Romaani peategelaseks on viieaastane Laura, kes kõiki sündmusi lapsesilmadega kaeb. Võib öelda, et selle romaaniga said lätlased endale korraga päris oma Viivi Luige “Seitsmenda rahukevade” ja Leelo Tungla “Seltsimees lapse”.