Книги, похожие на «Ли Чайлд, Ebaõnn ja äpardused»

«Noh, see oli tegelikult väga lihtne,» lausus poiss halvasti varjatud uhkusega hääles, lüües hooletult kõrvale põrandal vedelevad lauajupid ja heites pilgu selja taga seisvale tüdrukule. «Siin on maja plaanid. Tasub vaid kelder üles joonistada, kui esimesest pilgust on selge, et midagi on viltu – ühel pool on kütteruum ja puukuur, teisel pool garaaž. Vahel pole midagi, samas kui kogu hoone konstruktsiooni loogika viitab sellele, et võiks olla. Ja siis see sein kahe toa vahel – seinumööda ümberringi mõõtes tuleb selle paksuseks oma kuuskümmend senti. Milleks? Hakkasin uurima ja leidsingi. Tule.»

Stockholmi saarestiku ühel kõige kaugemal saarel elab Fredrik oma elusügisel suures vaikuses, seltsiks ainult koer, kass ja sipelgapesa elutoas. Tema ainsaks ühenduseks muu maailmaga on postiljon. Üks tume saladus, saatuslik eksimus on teinud temast inimpelgliku eraku.Ühel hommikul seisab jääl naine. See on Harriet, kelle ta üle kolmekümne aasta tagasi sõnagi lausumata alatult maha jättis. Nüüd on Harriet suremas haige ja nõuab Fredrikult ühe lubaduse täitmist. Koos teevad nad sõidu, mis osutub mitmes mõttes vapustavaks ja viib kohtumisteni eriliste inimestega, kes on pealiskaudse elu eest varjunud sügavale Norrlandi metsadesse.Henning Mankelli ühtaegu lõbus ja nukker romaan „Itaalia kingad” räägib nii surmast ja valust kui ka rõõmust ja elutahtest. Aastal 2015 ilmus romaani iseseisev järg „Rootsi kummikud”.Kui loete sel sügisel ainult ühe raamatu, siis olgu selleks „Itaalia kingad”. See jääb kauaks kestma, nagu hea käsitöö. – SydsvenskanPidevalt juhtub midagi. Imelikke asju. Päris kindlasti ei ole see igav raamat, mille vahepeal käest ära paned, vaid selline, mille loed läbi ühe jutiga, et näha, mis tegelastest edasi saab. – Bokhora

Hiina muinasjuttude valimiku 18 loo hulgas on nii mõistujutte kui legende jumalatest, kummituslugusid, müüte ning palju muud, mis pakub põnevat lugemist nii lastele kui ka folkloorihuvilistele täiskasvanutele.

Poola varalahkunud klassiku jutukogu „Liivakella sanatoorium“ lugudes jõuavad lugeja ette kevade avarad, kasvu jagu suuremad päevad, hiigelsuurt musta roosi meenutavad juuliööd ja Maximilian, kelle pääsukesed võtavad värelevatesse jutumärkidesse, nii et temast saab õnnelik tsitaat, kirjutatud pidulikus kursiivkirjas ja säutsutud igasse ilmakaarde.