Книги, похожие на «Ли Чайлд, Ebaõnn ja äpardused»

Tol aastal oli tavalisest rohkem apelsine. Need kumasid läikivroheliste lehtede vahel toestikes nagu laternad ja hubisesid kõrgel päikest täis metsade vahel. Nad oleksid nagu tahtnud pühitseda meie lahkumist väikeselt saarelt, sest lõpuks oli Nessimilt saabunud kauaoodatud teade justkui kutse tagasi allmaailma. Teade pidi mind vastupandamatult viima linna, mis nagu ikka hõljus illusiooni ja tegelikkuse piiril, substantsi ja luulekujundite vahel, mis mul alati tekkisid selle nime kuuldes. Mälestus, ütlesin ma endale, mis on moondunud alles pooleldi paberile pandud ihade ja intuitsiooni mõjul. Aleksandria, mälestuste pealinn!„Clea“ on Lawrence Durrelli neljaosalise romaani „Aleksandria kvartett“ viimane raamat. Kui romaani kolm eelnenud osa käsitlesid Teisele maailmasõjale eelnenud aega, siis „Clea“ liigub ajas edasi, rääkides sellest, mis toimus sõja ajal ja pärast sõda. Nagu „Justine’is“ ja „Balthasaris“ jutustab lugu minategelane, Aleksandrias elav inglise keele õpetaja ja kunstnik Darley. See puudutab peamiselt tema armusuhet biseksuaalse maalikunstniku Cleaga ja mõlema kasvamist küpseteks kunstnikeks.Lawrence Durrell (1912?1990) on 20. sajandi menukamaid Briti kirjanikke. „Aleksandri kvarteti“ esimene raamat „Justine“ ilmus eesti keeles 2016., teine ? „Balthasar“ 2017. ja kolmas osa „Mountolive“ 2019. aastal.Lawrence Durrelli neljaosaline romaan „Aleksandria kvartett“ on tema tuntuim ja hinnatuim teos, mida ta ise kirjeldas kui „moodsa armastuse uurimist“. Tetraloogia vaatleb Egiptusesse väljarännanute seltskonna seksuaalseid ja poliitilisi intriige enne Teist maailmasõda ja selle ajal.„Justine’is“ (1957, ee 2016) üritab minategelane Darley, Aleksandrias elav inglise keele õpetaja ja kunstnik, leppida oma suhte lõppemisega tumeda, kirgliku ja mitmetahulise Justine Hosnaniga.„Balthazar“ (1958, ee 2017) on nimetatud Darley sõbra, arsti ja müstiku järgi, ning see kirjeldab Darley romantilist suhet Justine’iga filosoofilisemalt.„Mountolive“ (1958, ee 2019) on Inglise suursaadiku David Mountolive’i narratiiv. Selles avaneb minategelase, tema armukeste, sõprade ja tuttavate traagiline lugu teisest vaatepunktist.„Clea“ (1960, ee 2020) kirjeldab Darley jõudmist teadmisele, et andekas Clea Montis on naine, kellele ta on tõeliselt määratud, ning mõlema kasvamist küpseteks kunstnikeks.„Aleksandria kvartett“ on kahtlemata armastuslugu, aga romaani tõeline kangelane on Aleksandria, idamaiselt värvikirev, mere ja kõrbeliiva kuumuses värelev miraaž, mis meenutab „Tuhande ja ühe öö“ maailma, linn, „kus naised ei tohi ihata mõnu, vaid valu, ja peavad jahtima seda, mida nad kõige rohkem kardavad leida“.Tetraloogia igas järgnevas osas selguvad varasemate sündmuste põhjused. Nii meelitab autor lugejat kätte võtma romaani järgmisi osi, avades tegevustiku tagaplaane järk-järgult.

Kaks eesti fotograafi kaovad Kalahari kõrbes. Nad on ametireisil, saadetud Botswanasse Tallinnas asuva ajakirja World Photo poolt, et süveneda musta mandri «hinge» ja koguda materjali Aafrika erinumbriks. Omavaheline konkurents viib neid kokku Aafrika nõidarstide ja musta maagiaga, mis aga tabab ennekõike needjat ennast, kuna ebausk mõjutab ainult seda, kes sellesse usub. Teisest küljest on Helga Nõu «Mahajätjad» psühholoogiline põnevusromaan, kus punaseks lõngaks on mahajätmine läbi mitme põlvkonna ja mitmel tasandil. Ema jätab maha poja, isa jätab maha pere, poeg jätab isa kõrbesse surema, kui viimane rännakul enam jalul ei jõua püsida ja eestlane on valmis maha jätma kodumaa, kui talle mujal paremat elu pakutakse.

Greete Kõrvitsa (sünd 1988) debüütromaan on väljamõeldud tegelaste ja sündmustega, kuid tähelepanekutega ning dialoogidega autori enda elust. Ameerika ühiskonda kirjeldab autor kontrastsetes värvides. Jätkub kõike: irooniat, huumorit, pisaraid. Ent mitte ainult Ameerikat pole selles raamatus. Siit leiab ka Eesti elu, eestlaslikku suhtumist, rõõmu ja masendust, kodu ja natuke koduigatsust. See on raamat kohanemisest, mille taolist tuleb kogeda paljudel, kes on pidanud järgnema „sellele õigele“ – mõeldagu siin siis tööd või inimest.

Fowlesi loomingus on korduvaks motiiviks kangelase konflikt eneseteostuse ning ühiskonnas eksisteerivate reeglite vahel. Tihti juhatab kangelast vabaduse poole keegi saladuslik tundmatu ning teetähiseks pole mitte keelud ja käsud, vaid üha uued mõistatused. Nii satub ka „Maagi” minategelane Nicholas Urfe ühel Kreeka saarel psühholoogilisse mängu, milles põimuvad tihedalt reaalsus ja illusioonid.Eessõnas Fowlesi peateoseks peetud „Maagile” on autor öelnud, et raamatu tähendus on just see reaktsioon, mille raamat lugejas esile kutsub, ning ta ei taha öelda, nagu oleks olemas mingi „õige” reaktsioon.“On palju põhjusi, miks John Fowlesi „Maag“ kuulub mu lemmikute hulka. Üks neist väljendub mõttes, et mida rohkem inimene vabadust mõistab, seda vähem tal seda on. Fowlesi romaan esitabki erootilise põneviku käigus küsimuse: kui vaba peab olema inimese armastus? Kas inimene peaks teostama armastuse kaudu iseennast või iseenda kaudu armastust? Üks võimalik vastus: armastus teeb inimese heaks ainult siis, kui inimene teeb midagi armastuse heaks, kui ta võtab oma armastuse eest vastutuse.” Jan Kaus