Книги, похожие на «Erik Tohvri, e-armastus»

Ray Bradbury raamatusse on koondatud ta kuulsaimad 1940. aastate lühilood, millele ta on lisanud paar uut ja saanud kollaažromaani, milles on ehedat lapsepõlvenostalgiat ja halloweeni-igatsust. Selles tegutseb surematu ja üleloomulike võimetega Elliottide perekond, kes elavad sajandeid vanas majas. Nende hulka kuuluvad öösiti taevalaotustes lendav nahkhiiretiibadega onu Einar, igavesti magav Cecy, kes suudab teiste inimeste kehasid üle võtta, ja teisi poolmütoloogilisi tegelasi. Lisaks kuulub lapsendatuna perre ka surelik poiss Timothy, kes sooviks samuti, et talle maitseks vampiiri kombel verd juua, et ta oleks surematu, kuid kes peab leppima ajaliku eluga.

Enn Vetemaa 1967 a. ilmunud Pillimees on tema teine lühiromaan peale Monumenti (1965). Suuresti jätkab autor tellimuskunsti ja ühiskonnakriitilisuse teemal. Romaani peategelane kirjutab oma õpetaja kohta hävitava artikli ning elab seda raskelt üle tegeledes enesepõletamise ja -haletsusega. […]Aga mina ei ole ju marionett! Ja tema – kaugeltki mitte Suur Traaditõmbaja!… Miks ma nii üldse mõtlen? Jutus, tema jutus on oma loogika küll. Kindlasti on Karrikul parem, kui mina teda ründan. Parasjagu leebelt, ja mitte ka liiga leebelt. Aga siiski, siiski – midagi on selles kõiges viltu, ma tunnen seda. Südamega tunnen. Ei, ma parem siiski ei astu Karriku vastu välja.[…]

Kui sa surra ei taha, pead elu eest jooksma.Kümme aastat tagasi sõitis Quincy Carpenter viie sõbraga puhkusele, aga tagasi tuli üksi, õudusfilmiliku tapatalgu ainsa ellujääjana. Ta kuulub nüüd klubisse, millesse ei taha keegi kuuluda – sarnasest tragöödiast eluga pääsenute klubisse, keda ajakirjandus nimetab viimasteks tüdrukuteks. Lisa kaotas üheksa kaaslast hullumeelse noarünnakus; Sam astus Nightlight Inni motellis vastu Kotimehele; ja Quincy jooksis verisena läbi metsa, et pääseda Männimajakesest ja mehest, keda ta nimetab Temaks. Kolm tüdrukut püüavad unustada läbi elatud õudusi – ja üksteist. Meedia pingutustest hoolimata ei kohtu nad omavahel kunagi.Nüüd läheb Quincyl jälle hästi. Tal on hooliv elukaaslane Jeff, populaarne küpsetusblogi, imeilus korter ja Coop, politseinik, kes tema elu päästis ja on talle omamoodi terapeudi eest. Quincy ei mäleta tolle öö veriseid sündmusi ja hea ongi, sest minevik jäägu minevikku.Kuni Lisa sooritab väidetavalt enesetapu ning Sam ootamatult Quincy ukse taha ilmub. Tormina tema ellu saabunud Sami sooviks oleks nagu sundida Quincyt minevikku uuesti läbi elama – ja järjest koledamate tagajärgedega. See tekitab Quincys küsimuse, miks Sam ikkagi otsustas ta üles otsida. Kui päevalgele tulevad uued asitõendid Lisa surma kohta, saab Quincy elust võidujooks ajaga. Ta peab suutma Sami valedest tõe välja sõeluda, vältima politseid ja näljaseid reportereid ning, mis kõige olulisem, püüdma meenutada seda, mis tegelikult Männimajakeses juhtus, enne kui salakaval tapja kümme aastat tagasi alustatu lõpule viib.Teate seda jäist õudu, mis head trillerit vaadates kontidesse poeb? Täpselt sama tunne tekib seda verist müsteeriumit lugedes. – Entertainment Weekly Nutikate pööretega oskuslikult kirjutatud psühholoogiline põnevik. – Fresh Fiction„Viimased tüdrukud” on keerdkäikudest kubisev põnevik, mis hoiab hirmust väriseval lugejal hinge kinni kuni viimase leheküljeni. – BustleÜks aasta parimaid põnevikke on kohal. – Stephen KingSager hoiab lugejat teadmatuses kuni viimse ootamatu pöördeni. Ta on kui värske puhang psühholoogiliste põnevike maailmas. – Kirkus ReviewsSageri psühholoogilist pinevust täis põnevik on nagu hea õudusromaan. Autor varub aega, et süveneda peategelase mõttemaailma, ning jutustab emotsionaalselt laetud loo, mida lugeja niipea ei unusta. – BookPageErakordse lõpplahenduseni viiv romaan. See suurepärane psühholoogiline põnevik, mis on ühtlasi ka õuduslugu, kaob riiulitelt nagu soe sai. – Library Journal„Viimased tüdrukud” on pooleldi põnevik, pooleldi õuduslugu, mis on nagu kummardus kultusõudukatele „Noor vallaline daam” ja „Reede 13”, kuid jääb samas täiesti iseseisvaks saavutuseks… Pinevat ja verist põnevikku kohe peab võrdlema Gillian Flynni teostega. Arvatavasti peaks seda lugedes ööseks tule põlema jätma. – ShelfAwareness„Viimased tüdrukud” on romaan, mida ei saa käest panna, tegelastega, keda ei saa usaldada, kuid kes on sellest hoolimata lugejale sümpaatsed. Just siis, kui sa arvad, et oled müsteeriumi lahti harutanud, võtab lugu hooga täiesti uue ehmatava suuna… Pinev ja originaalne põnevik, mis hoiab lugejat hiliste öötundideni üleval, jõuab viimaks jahmatava lahenduseni. – Carla Norton, menukite „The Edge of Normal” ja „What Doesn’t Kill Her” autor„Viimastes tüdrukutes”, mis on pooleldi psühholoogiline põnevik, pooleldi kummardus veristele õudukatele ja film noir’ile, on natuke kõike: kahtlane surm, ebatäiuslik kangelanna, soovimatu külaline, kes elab saladustest, ning mitte ühtegi tegelast, keda saaks usaldada. Kuhjaga põnevat lugemist! – Hester Young, „The Gates of Evangeline” autorOn mõned harvad raamatud ja filmid, mis tungivad meie turvatsooni, mis panevad meid unustama, et tegemist on väljamõeldud looga. Keegi ei tea täpselt, kuidas seda saavutatakse, aga kui see õnnestub, tunneme selle ära. „Viimased tüdrukud” on täpselt selline romaan. Kui raamatutegelane noahaava saab, sunnib see lugejat omaenda kätt uurima; kui tegelane kuuleb kedagi tulemas, peab ka lugeja pilgu tõstma ja ringi vaatama; ning see kõik tekitab lõpuks küsimuse, kas sinul oleks piisavat südikust, et olla viimane tüdruk. – Josh Malreman, romaani „Bird Box” autorNutikas ja provokatiivne „Viimased tüdrukud” on täis pöördeid ja käänakuid, mis sunnivad lugejat hingetuna raamatu ehmatava lõpu poole kihutama. – Sophie Littlefield, auhindu võitnud romaanide „The Guilty One” ja „The Missing Place” autorIntrigeeriv ja originaalne lugu. Me kõik oleme veriste lugude peale õlgu võdistanud, aga kas oleme kunagi päriselt mõelnud, mida ellujääja tegelikult tunneb? Uus värske hääl, suurepäraselt kirjutatud tegelased ja ootamatud pöörded. See raamat jäi mulle meelde, sest erineb teistest. – Jane Corry, Sunday Times’i menuki „My Husband’s Wife” autorSee on 2017. aasta parim raamat. – Lisa GardnerSuurepärane! – Karin Slaughter

Mia Haas kasutas esimest võimalust, et põgeneda oma Põhja-Dakotas asuvast kodulinnast, kuid nüüd sunnivad uudised õpetajana töötava kaksikvenna kadumisest teda koju naasma. Lucas Haas, keda kunagi peeti väikelinna tulevikulootuseks, kadus samal päeval, kui jõest tõmmati välja ühe tema õpilase surnukeha. Meedia kujutab Lucast kui mõrvarit ning kuulujutud tema ja surnud tüdruku armuloost sunnivad Miat meeleheitlikult uut kahtlusalust otsima. Ja kogu selle aja mõlgub Mia peas üksainus mõte: kui Lucas on süütu, miks ta siis põgenes? Nende ühise keerulise minevikuga maadlev Mia alustab omal käel jubeda mõrva uurimist ning paljastab saladusi, mis võiksid Lucase süüst päästa – või ta hoopis surma saata. Väikelinnas, kus kõigi saatused on omavahel põimunud, on Mia sunnitud vaatama näkku omaenda deemonitele, sattudes seeläbi otse mõrvari sihikule. „Ma leian su üles” on haruldane raamat – südikas, puudutav ja oskuslikult üles ehitatud psühholoogiline põnevik. Sherri Smith on eelnevalt kirjutanud kaks ajaloolist romaani. Kui ta ei kirjuta, veedab ta meelsasti aega oma pere ja kahe varjupaigast päästetud koeraga ning restaureerib vana mööblit, mis muidu satuks prügimäele. Ta elab Canadas Winnipegis, kus pikad külmad talved tema hämaramat poolt toidavad. „Ma leian su üles” on tema esimene põnevik. „Ma leian su üles” on nutikas ja erakordne romaan ühe naise meeleheitlikest püüdlustest leida oma kaksikvend, mis mu juba esimesest leheküljest endasse haaras ning mille sünge ja keerdkäike täis sündmustik ühes väikelinnaga, mis on romaanis täiesti omaette tegelane, hoidis mind kuni lõpuni oma lummuses. Chevy Stevens, New York Timesi menuki „Still Missing” autor Selles pöördeid täis romaanis ei saa usaldada mitte kedagi, kui sümpaatne, ent mitte veatu peategelane annab endast kõik, et leida oma kadunud kaksikvend. Põnevik sunnib lugejat muudkui järgmist lehekülge keerama ning nuputamist jagub kuni vapustava lõpuni välja. Diane Chamberlain, USA Today menukite autor

Lugesin selle raamatu läbi. No ja mis ma oskan kosta. No ei tea kohe. Mõni lugu oli nagu natuke naljakas. Mõni ajas päris kõvasti naerma. Mõni lugu kippus väheke ropuks kätte, aga tuleb tunnistada, et jäi siiski elulisuse piiridesse. Üks lugu pani kaasa noogutama ja imestama, et kuidas ma küll ise sellistele praktilistele mõtetele pole tulnud. Päris mitmes kohas üllatusin, et muidu väga tõepärases loos astuti ainult tilluke sammuke reaalsuse piirist üle ning tulemus kohutas. Aga võib-olla on minu piirid lihtsalt kitsamad kui autoril? Kummaline on ka see, et autor minu nime kasutab. Algul olin pahane. Siis aga lõin käega – las kasutab, kui tahab. Ei viitsi nii tühiste asjade peale pahandada. Eks ma mõistan ka, et autori sooviks on palju raamatuid müüa. Ja kena pseudonüüm aitab ju sellele ainult kaasa. Pealegi on mu nimi väga huvitav. Ütleksin isegi, intrigeeriv: Lõuna-Eestist pärit vana perekonnanimi ja selle ees saksidelt laenatud eesnimi. Hakka või ise kirjutama. Armin Kõomägi