Книги, похожие на «Джордж Р. Р. Мартин, Vareste pidusöök. II raamat. Jää ja tule laul»

Kevadest kevadeni kirjutab naine metsade vahelt saarel elavale mehele, kes on samamoodi loomeinimene ja end melust pagendanud. Need on õrna sõpruse kirjad, kus on nii argielu kui ka elufilosoofiat koos talvemasenduse ja kevadvirgumisega. Neis on ka seletamatu igatsus millegi enneolematu järele, mis tooks ellu värskust ja uut algust. Meeleolugi kõigub ühest äärest teise…Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Aastaid on ta elanud maal, et leida eneses rohkem rahu, hingata värsket õhku, kuulata ja jälgida loodust – et mõista paremini elu ja selle seaduspära. Harrastusaednikuna otsib ta vastuseid igapäevaelu väikestele küsimustele ning vahel saab ka mõne suurema avastuse osaliseks.Autoril tuleb jagada end erinevate rollide vahel: ta on artist, ema, naine, aga eelkõige inimene, kes soovib eneses elu keerulisuse kiuste säilitada puhast lapsemeelsust ja avastamisrõõmu.

Inimene on loodud paaris elama. Ainult kahekesi koos on võimalikelust täiuslikku rõõmu tunda. Kuidas paarid tekivad, mismoodi kellegipaariselu on alguse saanud või millised probleemid neid vaevavad, seda teavadvaid asjaosalised ise. Ent seda, kui kaua kellegi paariselu kestab ja millalvõi kuidas lõpeb, ei tea ette mitte keegi. Altari ees antud abielutõotusesöeldakse: kuni surm meid lahutab. Aga tegelikult? Vita brevis est, elu on lühike, ütlesid juba vanad roomlased, ja seehoiatusena kõlav fraas kehtib tänapäevani. Üks paarilistest lahkubesimesena, aga mis saab tollest, kes jääb?See raamat räägib kuuest väga erinevast inimesest – kolmest paarist, kelleligaühel on oma lugu ja kes kõik on omavahel üht- või teistviisi seotud.

Üheksateistkümneaastase Tamara Selincourti elu muutub järsult, kui ta õde ja õemees hukkuvad laevaõnnetuses. Tamara hoole alla jäävad kolm õelast, kelle kasvatamise on ta valmis enda peale võtma, kuid perekonnast on jäänud vaid võlad ja täiesti tühi rahakott. Laste tuleviku kindlustamise nimel soostub ta paluma abi õemehe vennalt, Granti hertsogilt.Olukorra teevad keerukamaks neiu vaenulik suhtumine hertsogisse, keda ta peab üdini õelaks ja halvaks inimeseks ning keda on kasutanud oma uue raamatu peategelase prototüübina.

Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c'est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nogov on autor. Viibides Tõnu Õnnepalu nime all Pariisis ja juhatades sealset Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.

Ukraina-vene kirjandusklassiku ajaloolis-kultuurilooline jutustus Ukraina minevikust 18. sajandil, mil kasakad veel iseseisvad olid.