Книги, похожие на «Джордж Р. Р. Мартин, Vareste pidusöök. I raamat»

„Peraküla” on Soome kirjaniku Tommi Kinnuse (1973) teine romaan, mis koosneb kahest omavahel põimuvast loost. Esimese algusest leiame pimeda tüdruku Helena, kelle perekond saadab ta 1950. aastatel Helsingisse erikooli. Teine lugu laotub lahti nelikümmend aastat hiljem, mil Helena vennapoeg Tuomas kolib samuti pealinna, et seal õnne leida. Õnnega on teatavasti keerulised lood ning lõpuks loebki see, kuidas säilitada eluraskuste keskel oma hääl.Tommi Kinnunen elab Turus ja töötab emakeele ja kirjanduse õpetajana. Kinnuse esikromaani „Nelja tee rist” (Varrak, 2015) peetakse Soome viimaste aastate üheks edukaimaks ilukirjanduslikuks debüüdiks ning teos kandideeris nii ajalehe Helsingin Sanomat parima esikteose kui ka Finlandia auhinnale. „Peraküla” võibki pidada „Nelja tee risti” mõtteliseks jätkuks: üks perekond, mitu lugu.

Neli lugu ühelt meie ajastu suurimalt krimikirjanikult: kiire tempoga ja riuklikud mõrvamüsteeriumid, mis pakuvad, autori enda sõnu kasutades, üheskoos suurepärast meelelahutust. Populaarne krimikirjanik kirjeldab kuritegu, millega ta ise viiskümmend aastat tagasi kokku puutus. Pedantse, auväärse ja teiste suhtes hukkamõistva ametniku salajane armastus pornograafia vastu pole ainus põhjus, miks ta endast kui mõrvatunnistajast märku ei anna. Dalglieshi ristiisa palub tal uuesti alustada kurikuulsa mõrvaloo uurimist, kuna loodab, et nii saab ta süda oma pärandi osas rahu, kuid tegelikult tuleb selle käigus päevavalgele tõde, mida isegi erakordselt õiglane ja seaduskuulekas Adam Dalgliesh avaldada ei soovi. Värskelt ametisse astunud seersant Dalgliesh leiab end lahendamas läbi ja lõhki Agatha Christie stiilis juhtumit. Kõik need neli lühilugu on ühtaegu mängulised ja geniaalse süžeega; koos kirjaniku firmamärgiks saanud elegantse jutustamisstiiliga ja teravmeelse pilguheiduga inimloomuse kõige keerulisematele, et mitte öelda hävitavamatele omadustele, on siin esindatud ka kirjaniku ulakas huumorimeel. Tõeline maiuspala paljudele P. D. Jamesi fännidele ja kõigile teistele, kes meisterlikust mõrvaloost mõnu tunnevad.
P. D. James (1920–2014) oli Briti krimikirjanik, kes on võitnud laialdast tunnustust romaanidega, millest enamiku peategelaseks on politseiuurija Adam Dalgliesh. Eesti keeles on temalt ilmunud romaanid „Surilina ööbikule“, „Naisterahvale sobimatu töö“, „Mõrvamuuseum“", „Kata ta nägu“, „Vägivaldne surm“ ja „Tuletorn“.

Patrick Deville (snd 1957) on tunnustatud ja viljakas prantsuse romaanikirjanik. Pärast filosoofia- ja kirjandusõpinguid Nantesi ülikoolis rändas Deville 1980. aastatel ringi Lähis-Idas, Nigeerias ja Alžeerias, 1990. aastal elas pikalt Kuubal, Uruguays ja Kesk-Ameerikas. Huvi teiste kultuuride ja keelte vastu, mis on viinud Deville’i tema rännakutele, kajastub ka tema romaanides. Nende tegevus leiab sageli aset väljaspool Prantsusmaad, mis polegi prantsuse kirjanduse puhul nii tavaline. Sageli on nende aineseks ajalugu ja tegelasteks päriselt elanud isikud. Ka romaan „Katk ja koolera” on selles mõttes talle igati iseloomulik. Romaani peategelaseks on arst, teadlane ja maadeavastaja Alexandre Yersin (1863–1943), kelle nimi on ehk laiemale üldsusele tundmatu, kuid kes on ometi teaduse ja meditsiini ajalukku jätnud väga olulise jälje. Just tema oli see, kes 1894. aastal tuvastas katkubakteri ja töötas välja vaktsiini, tänu millele õnnestus lõpuks panna piir sellele aastasadu inimkonda vaevanud haigusele. Sellest ka katku ladinakeelne nimetus Yersinia pestis. Deville’i romaan elustab aga ka laiemalt Yersini ajastu, visandab tolleaegsed meditsiini- ja teadusesaavutused, maalib lugeja silmade ette optimismist pakatava 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Euroopa, mis uskus veel vankumatult progressi ja teadusesse.

Kevadest kevadeni kirjutab naine metsade vahelt saarel elavale mehele, kes on samamoodi loomeinimene ja end melust pagendanud. Need on õrna sõpruse kirjad, kus on nii argielu kui ka elufilosoofiat koos talvemasenduse ja kevadvirgumisega. Neis on ka seletamatu igatsus millegi enneolematu järele, mis tooks ellu värskust ja uut algust. Meeleolugi kõigub ühest äärest teise…Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Aastaid on ta elanud maal, et leida eneses rohkem rahu, hingata värsket õhku, kuulata ja jälgida loodust – et mõista paremini elu ja selle seaduspära. Harrastusaednikuna otsib ta vastuseid igapäevaelu väikestele küsimustele ning vahel saab ka mõne suurema avastuse osaliseks.Autoril tuleb jagada end erinevate rollide vahel: ta on artist, ema, naine, aga eelkõige inimene, kes soovib eneses elu keerulisuse kiuste säilitada puhast lapsemeelsust ja avastamisrõõmu.