Книги, похожие на «Джордж Р. Р. Мартин, Seitsme kuningriigi rüütel»

Täheaja 18. köites on Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia viienda jutuvõistluse võidutööd. Siit võib lugeda koloniaalajastu Hiina ülikuid teenivatest salapärastest tegelastest, aga ka detailselt ülesehitatud aurupunk-maailmast. Vaimukas jutus sõlmib kass kuradiga lepingu, mis ta omanikule pehmelt öeldes peavalu põhjustab. Modifitseeritud dissidendid võitlevad militaarvalitsuse vastu. Sõjaväelane satub postapokalüptilises Eestis deemonlikku lõksu. Riia keisririigis kohtuvad eradetektiivid ajalooliselt tuntud suurmehega. Kübermaailma elanikud püüavad ellu jääda maatöid tehes. Elame kaasa kahe õe kannatustele sõjakeerises. Mõtleme isa ja poja suhetele külaühiskonnas, kus turistidele küttimisretki korraldatakse, ja saame teada, miks keegi pole enam hulk aega Kuul käinud.

Ühe rühma päevik Selle hirmsa ja rõõmustava raamatu kirjutas Henri Barbusse, inimene, kes tegi ise läbi kõik sõja koledused. See ei ole geniaalse Lev Tolstoi paraadlik raamat, milles geenius uuris sõda kauges minevikus; see pole Verta Sutneri pisarlik teos “Maha sõda“, mis on kirjutatud hea kavatsusega, kuid ei suuda kedagi veenda ega kellegi veendumusi muuta. See on lihtne raamat täis prohvetlikku viha, see on esimene raamat, mis kõneleb sõjast lihtsalt ja karmilt, rahulikult ja tõe määratu jõuga. Temas pole kujundeid, millega sõda romantiseeritakse, millega tema verist ja porist õudust vikerkaarevärviliseks võõbatakse. Maksim Gorki

Romaani peategelane Pavel Nikolajevitš Tšitšikov on ettevõtlik tegelane, kes liigub stagneerunud mõisnike ja ametnike seas. Paindlik ja pugejalik mees unistab samuti varandusest ja soojast kohast. Pettuste tõttu riigiteenistusest tagandatud õnnekütil on omapärane rikastumisplaan. Ta reisib mööda Venemaad ja ostab mõisnikelt «surnud hingi» – talupoegi, kes on juba elust lahkunud, kuid ei ole veel ametlikult revisjonilehelt maha kantud. Gogoli “Surnud hinged” on pöördepunktiks vene kirjandusloos; ta järelmõju on tohutu suur, aga Gogoli mõju ulatub ka maailmakirjandusse ning kestab tänapäevani. “Surnud hinged” pani aluse vene ühiskondlikule romaanile, s.o. sellisele proosa suurvormile, mis ei piirdu huvitavate seikluste või sentimentaalsete episoodide ümberjutustamisega, vaid kus materjal teenib inimelu ja ühiskondliku probleemi kunstikasvatuslikku kujundamist. /Valmar Adams/ 24. veebruaril 1852 põletas kirjanik «Surnud hingede» teise osa märkmed, heitis voodisse, keeldus söömast ning suri üheksa päeva hiljem valudes.

Raamatu tegevus toimub 1930ndate Tseilonil. Gwen on abiellunud teeistanduse omanikuga ning kolib Tseilonile elama. Lugejale avaneb sissevaade asumaade kõrgaja vastuolulisse ellu – ühelt poolt oma mullis elavad jõukad omanikud, teisalt vaesed kohalikud, kes töötavad nende istanduses.

Vene päritolu Ameerika kirjaniku Paullina Simonsi lemberomaani „Vaskratsanik” teises osas jätkub Tatjana ja Aleksandri armastuslugu. Tegevustik algab 1942. aasta suvel, kui puhkust saanud Aleksander läheb Tatjanat otsima Lazarevo külla, kuhu neiu evakueerus. Aleksander ja Tatjana abielluvad ning veedavad Lazarevos mesinädalaid, ent sõda ei lase neil kaua õnne nautida. Aleksander naaseb rindele, Tatjana Leningradi. Taas ilmub silmapiirile Dimitri. Saanud teada, et Aleksander ja Tatjana on abielus, avaldab ta armastajaile survet, et koos nendega Ameerikasse pageda. Oma eesmärgi saavutamiseks ei kohku Dimitri millegi ees tagasi.