Книги, похожие на «Michael Haag, Durrellid Korful»

Üle kolmekümne aasta Kremli haiglas töötanud kirurgi Praskovja Nikolajevna Mošentseva nappide, värvikate lugudena kirja pandud mälestused on väga avameelsed, kohati subjektiivsed meenutused sellest, kuidas Tambovi kolkakülast päri tütarlaps jõudis Moskvasse, hakkas elama kuulsas kirjanike majas ja sattus tööle nõukogude meditsiini pühamusse.Ta on ravinud Hruštšovi, Brežnevit ja Gromõkot, tema patsiendid on olnud Stalin, marssalid Žukov, Rokossovski, Vassilevski, näitlejad Jablotškina, Aleinikov, helilooja Šostakovitš, lauljad Lemešev ja Reizen, kirjanikud Šolohhov ja Tvardovski ning ka paljud nn Kremli naised ja tütred. Ta viibis Sergei Koroljovi ja paljude teiste tuntud inimeste juures nende elu viimastel minutitel.Raamatu vahendusel on lugejatel võimalus tutvuda Nõukogude riigi juhtide ja eliidi elu salajase poolega esmasest allikast, inimese käest, kelle jaoks see oli kogu tema elu.

Julge ja sügavalt isiklik raamat muutunud peresuhetest, väärtushinnangutest ja vanavanemaks olemisest nüüdsel ajal, kui vahemaad on muutunud pikemaks – nii otseses kui ka kaudses mõttes. Autor lahkab teemat isiklikele kogemustele tuginedes. Tema elab Soomes, lapselapsed Amelia ja Jacob aga Ameerikas, kus elab ka nende teine vanaema. Autor mõtiskleb, et lapselapsi on tore saada, lapselaps on tore olla, aga mitte ainult ja mitte alati, eriti kui oma osa mängib ka see, et mustrisse kuuluvad ämm ja minia teisel pool ookeani. Armukadedus, eraldatus, kõrvalejäetus on tunded, millega tuleb iga päev silmitsi seista.Kirjutades mõistab autor, et temal on tarvis tugevaid juuri ja kohta, kuhu kuuluda. Taust ja juured on need, mida ta soovib edasi anda ka oma lapselastele. Nendest kirjutamine oli talle üks võimalus neid alles hoida ja endale lähemale tuua.Raamat on terane pilguheit tänapäeva maailma, kus lapselapsed kasvavad tihtipeale mitme kultuuri ja perekonna ristumiskohal, ning pakub mõtteainet, kuidas muutunud inimsuhetes toime tulla.MERETE MAZZARELLA (snd 1945) on soomerootsi kirjanik, kolumnist ja kirjanduskriitik, Põhjamaade kirjanduse emeriitprofessor. Lisaks teadusartiklitele on ta avaldanud menukaid mälestusi, esseekogumikke ja kaks romaani.

Rainer Jancise autobiograafiline raamat “Metro Luminal” vaatleb samanimelise ansambli sündi ja kujunemist läbi kolme aastakümne. Vaatluse all on 1980ndate aastate lõpu M. S. Gorbatšovi aegne Nõukogude Liit, 90ndate metalliäri aegne Eesti ning muteerunud tänapäevane Eesti Euroopa osana.Näeme autori isikliku loomingulise maailma vormumist ning kunstniku käekirja teket. Tegelaskujudena jooksevad läbi värvikad isiksused sõprade, tuttavate ja lahkunute näol, kellest nii mõnedki on tuntud avaliku elu tegelased. Raamatut on üritatud kirjutada, mitte niivõrd autobiograafiana, kui lennuka ja humoorikate detailiderohke üleüldisema sisekaemusena, mis mõtestab käesolevat hetke ning elu laiemalt.Autor püüab mitmekülgselt avada oma heliloomingu ja pillimängu telgitaguseid, sealjuures mitte jääda tuimaks ning spetsiifiliseks, vaid pigem mõtestada kõik üheks kultuuriliseks tervikuks, millest tuksub läbi ajastu vaim ning mille soontes voolab relvitu kunstniku mäss väikekodanliku mugavuse vastu. Antud teos täiustab Eesti muusikaajaloo mosaiiki lisades teistsuguseid vaateid juba olemasolevatele samateemalistele raamatutele.Kindlasti ei saa alahinnata endale muusiku vande andnud autori põhjalikke teadmisi ja laialdast silmaringi muusikas, kogemuste kaudu distantsilt vaadelduna ka teatud määral eneseiroonilist lähenemist. Kahtlemata ei ole võimalik ennast näha objektiivselt, samas on meie kõigi maailm vaid meie endi mõistmisvõime piiridesse mahtuv fiktsioon.

Keegi meist ei usu, et võib end ootamatult vanglast leida. Tallinna kesklinnas erootilist massaaži pakkuva salongi omanik Leila ka ei uskunud, kuid ühel hommikul pandi ta käed raudu. Nii algas tema keerulisim ja samas üllatavaim eluperiood. Seni kuni Leilale esitatud süüdistus kohtuid mööda käis, tuli naisel ellu jääda Tallinna vangla müüride vahel 16ruutmeetrises kongis, jagades seda nelja kaasvangiga. Isoleeritus perekonnast, lastest ja kodust õpetas paljut, kuid ennekõike viis see Leila lähemale iseendale ning aitas kaasa temas peidus olnud eriliste võimete avaldumisele.

USA sõjaajaloo enim tapnud snaipri autobiograafia.