Книги, похожие на «Aleksandr Puşkin, Dubrovski»

“Elavate surnute” maailmas pole vihatumat meest kui Kuberner, despoot, kes juhib müüristatud Woodbury linna, kellel on omaenda haiglane õiglustunnetus, sundides vange linnarahva lõbustamiseks zombidega võitlema. Aga kuidas ta alustas? Kuidas tast sai selline mees? Romaanisarja “Elavate surnute” esimene raamat “Kuberneri tõus” keskendub just sellele. Tuleb välja, et ta alustas vaikse, rahuliku muusikaärimehena, kes armastas väga oma venda ja vennatütart.Ta muutus romaani jooksul on äärmiselt suur, sama võib öelda ka kõigi teiste raamatu tegelaste kohta. Kui palju oli Kuberneri muutumisel süüdi just see, et ta ei suutnud õigesti ümbritsevale vastu astuda, et ta pidi tegema, mis tegi, ellujäämiseks, kuni tast sai see, kes ta oli? Kas peitub Kuberner meis endis?On elavaid surnuid täis maailm ja Brian Blake, ta vend Philip, tolle tütar Penny ja nende sõbrad Bobby ja Nick, kes üritavad keset zombide maailmalõppu ellu jääda, alguses teisi inimesi otsides, siis neid umbusaldades, viimaks – kahjuks küll enamikku neist – vihates.Kui maailm meie ümber drastiliselt muutub, kas jääme iseendiks või muutume? Nietzchet tsiteerides: „Kes võitleb koletisega, peab ette vaatama, et temast endast ei saaks koletis. Kui pikalt sügavikku vaadata, vaatab sügavik sulle vastu.“ Ja sa ei saa sinna midagi parata, et vaatab. Või saad?

"Laske mul minna või ma hakkan appi karjuma!" Kui vihane markii tiris teda nagu kruustangide vahel haardes hoides maa-aluste vangikongide poole, teadis Trina Sherington, et tal pole võimalik mehele nõutud selgitust anda. Aitamaks suures rahahädas leedi Sheringtoni, oli Trina plaaninud kasu lõigata asjaolust, et ta oli emaga äravahetamiseni sarnane, ning sellest, et vananev Clevedoni markiis vajas nooruse eliksiiri. Kas neiu kavatsused pidi nurjama markiisi liiga terane poeg? Seni, kuni Provence’i muinasjutuloss polnud saladusi Trinale veel paljastanud, ei saanud ta markiile tõde avaldada ega nautida mehe tormakat kirge, mille läbi neist mõlemast sai osake armastuse laulust.

Sel aastal tuleb kevad Krimmis teisiti. Naiste ja delfiinide asemel ilmuvad rohelised mehikesed. Ukraina ja poolsaare vahele veetakse piiritõkked ja suurtükid. Rannalõbude ja armurõõmude asemel puhkeb transpordi- ja elektriblokaad. Lapsed kutsuvad isa koju, kuid Vanamees ei raatsi maja maha jätta. Ka Ukraina naised jagunevad patriootideks ja separatistideks, kuid Krimmi pole kummalgi asja. Üksnes Zaporožje halastajaõde jätkab Vanamehe varustamist nii hinge- kui kehatoiduga. Kuni talle saabub sõjaväekutse. Krimmi vangil tuleb karikas põhjani juua.

See on lugu ühe noormehe eksirännakutest ja katsumustest elus, erinevatest inimestest ja läbikäidud paikadest. Kodust ja koolist. Armastusest ja vihkamisest. Rahast ja õnnest. Viinast ja pahedest. Elust enesest. Paljud lugejad võivad teatud olukordades ennast ära tunda, võib-olla on ka nemad just midagi sellist kogenud ja läbi elanud. Deja Vu. Oleme me ju kõik siiski inimesed ja inimene eksib oma rännakutel pidevalt. Väljamõeldud tegelasi ja sündmusi leidub siiski, millised on päris, millised väljamõeldud, jäägu lugeja enda otsustada. Hans, kui rahutu hingega peategelane on oma elus rännanud töö ja õnneotsingutel ristirästi läbi Eestimaa ning jõudnud oma otsingutel pidevalt ka välismaale, kohtunud ja suhelnud erinevate inimtüüpidega. Aadlike ja varastega. Maganud nii lageda taeva all kui luksuslikes hotellides. Joonud maanteekraavist vett ja maitsnud parimates restoranides veine. Tundnud raha võimu ja abitust kui seda ei ole. Kohanud oma teekonnal valesid ja ülimat ausust. Kas ta ka sellest midagi õppinud on? See selgub juba lugemise käigus. Üks on selge-samu inimtüüpe leidub nii siin kui sealpool piiri. Ei ole häid ja halbu rahvusi, on head ja halvad inimesed.