Книги, похожие на «Bram Stoker, Dracula»

Öise metroorongiga sõites saab Jack Reacher ootamatult aru, et ühe tema kaasreisija juures võib täheldada kõiki tunnuseid, mis Iisraeli luure koostatud nimekirja järgi viitavad enesetapupommarile. Olles varem ühe terrorirünnaku üle elanud, otsustab Reacher selle siin ära hoida. Või vähemalt üritada.Ent siis juhtub midagi, mida ta ei osanud ette näha, ning vallanduvad sündmused, mille tõttu Jack Reacher osutub äkki pinnuks silmas nii New Yorgi politseile kui ka mitmele USA föderaalametile, rääkimata mingitest kahtlastest turvameestest.Ehkki ta ise ei soovi muud kui välja selgitada tõde, kohtab ta oma teel loendamatuid takistusi ning talle hakkavad vastu töötama inimesed, kellest ta poleks seda oodanud.Ta jõuab jälile plaanile, mille eesmärgiks on saada oma valdusse tundlik info, mis puudutab USA eriväelaste kunagist lühimissiooni Afganistanis. Näiliselt vajavad seda infot kunagise Nõukogude armee snaipri lesk ja tütar. Ent varsti saab Jack Reacherile selgeks, et nende naiste puhul on tegemist hoopis kurikuulsa terrorirühmituse al-Qaeda liikmetega. Ja paraku pole nad saabunud New Yorki ilma suure hulga relvastatud saatjateta.Algab võitlus elu ja surma peale.

Nende kaante vahelt leiate sümboolse portree ühest elatanud naisest, kes elab üksinda vanatädilt päritud Oapõllu väiketalus Hiiumaal, kaaslasteks kass Mirri ja lugematu hulk eluteel talletatud, mälu poolt juhuslikus järjestuses ette söödetud mõtteid ja meenutusi.Elus toimunud sündmused käivad vanuriga kõikjal kaasas, vahel haaravad teda jäägitult ja sunnivad ammu toimunut jälle läbi elama. Sealsamas aga taanduvad need meenutused kiretu jutustaja ossa, ning ta saab elus juhtunut kõrvalseisja pilguga uuesti üle lugeda nagu raamatukogust toodud romaani, tookordsetele sündmustele oma mõtteid vahele lükkides. Nagu kõiki eakaid, hakkavad ka Ernat kimbutama mitmed tervisehädad, aga need ei suuda naise loomupärast optimismi murda. Lõplikule minekule ta ei mõtle, sinna on veel aega!

Raamat armastusest ja kättemaksust, vangla ja vabaduse, kahe erineva maailmakäsitluse traagilisest kokkupõrkest, ausalt ilma ilustamata. Taotluseks on avada neid põhjusi ja juuri, millest saavad alguse jõhkrus ning vägivald. […]„Oli sul seal väga raske, Kullo?”Timukas ei vastanud niipea. Ei tõstnud pilkugi, sõi mitu tõttamatut suutäit. Viimaks pani kahvli kõrvale ja ütles:„Raske? Mõni mees neelas kolmetolliseid naelu, et laatsaretti vedelema saada. Mina ei neelanud. Aga kui hästi lühidalt ja täpselt vastata, siis sinu armast Kullot ei ole enam. Mõistad? Lihtsalt ei ole ja kõik. Nüüd olen ma Timukas. Mis sa vaatad? See on hüüdnimi. Kui ma poleks Timukas, küllap oleksin siis Kõõrdsilm, Konnanägu, Filosoof või ükskõik kes. Ainult mitte Kullo. Nii on lood.”Timuka hääl oli muutunud kalgiks. Ta toetus küünarnukkidega raskelt lauale. Ja tema tinane vaade rõhus ema, kes püüdis endas tagajärjetult maha suruda võõristust ja hirmu. Kuidas võis ema küll endale tunnistada, et võõrastab ja kardab seda meest seal teisel pool lauda? Oma lihast poega?[…]

Oskar Lutsu lühiromaan, «Kevade» järg